EESTI SPORDIAJALOO SELTS 35

Austatud daamid ja härrad, head seltsikaaslased!

Enamik meist mäletab neid 35 aasta taha jäänud sündmusi, mis nii või teisiti jätsid meie spordiliikumisse oma jälje, üldiselt positiivse. Kõik oleks nagu paisu tagant pääsenud ja tormas omale vabamat voolusängi otsima. Sama sündis ka spordiajaloo huvilistega, kes olid koondunud spordimuuseumi juurde SÜKURisse ehk Spordimuuseumi Ühiskondlikku Kehakultuuriajaloo Uurijate Ringi.

Nimetatud ringi algus ulatub poole sajandi taha. Spordimuuseumgi on just spordiajaloo huviliste ellu kutsutud. 1963. aastal sündinud ühiskondliku muuseumi perioodil toetus kogu tegevus entusiastlikele huvilistele, eesotsas Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) kehalise kasvatuse kateedri juhataja Aksel Tiigiga.

1967 sai spordimuuseum riikliku muuseumi staatuse ja põhiekspositsiooni avamine novembris 1971 tõi muuseumisse juurde uusi tõsiseid spordiajaloo sõpru. Spordimuuseumi nüüd juba sihipärasem tegevus entusiastide koondamisel võttis tasapisi ringi mõõtmed. Juurdekasvul oli mitmete sporditöötajate, spordiajakirjanike, kõrgkoolide õppejõudude, kooliõpetajate jt kõrval kõige parem kasvupinnas Eesti Spordiveteranide Koondise näol, kuna paljude piirkondlike klubide juures tegutsevate ajalookomisjonidega peeti pidevat sidet. Kord-paar aastas kutsuti komisjonide liikmed jt huvilised spordimuuseumi, et arutada koostööd, pakuti metoodilist abi. Spordimuuseumi jaoks oli tulemuseks muuseumi olemasolu teadvustamine laiemas spordiveteranide ringkonnas ja paljude huvitavate eksponaatide jõudmine kogudesse.

1973. aastal hakkas muuseum otsima sellele tegutsemisvormile nime ja nii saigi see seltskond nimeks SÜKUR. Ringist oli spordimuuseumile suur tugi kogude täiendamisel, aga edaspidi, alates 1978. aastast, ka konverentside sisustamisel. Muuseumi esimesel konverentsil tuli suur osa ettekannetest just SÜKURi liikmetelt.

Muuseumi konverentsid said omakorda SÜKURi tegevuse ergutajateks. Just muuseumi kolmas konverents 1983. aastal oli tõukejõuks, et SÜKURi liikmeskond kasvas ja vajas juba selgemat struktuuri. Varem muuseumi direktori hallatud ringile valiti nüüd esimeheks ülikooli kehakultuuriteaduskonna spordiajaloo õppejõud Valter Lenk, kes ringi eesotsas tegi palju ära, eriti tegevuse metoodilisel suunamisel.

Kui 1980. aastate lõpul hakkas vabamaks muutunud poliitilistes oludes sündima uusi kultuuriühendusi, siis loomulikult jõuti kohe ka SÜKURis mõttele asutada iseseisev spordiajaloolaste ühendus. Nime ümber väga palju pead ei murtud, üsna ruttu jõuti arusaamiseni, et Eesti Spordiajaloo Selts (ESAS) on nimeks kõige sobilikum.

1989. aasta sügiseks oli põhikiri valmis ja 28. novembriks kutsuti kokku SÜKURi viimane koosolek, mis ühtlasi oli Eesti Spordiajaloo Seltsi asutamiskoosolekuks. Osavõtjate otsus oli üksmeelne – lugeda SÜKURi tegevus lõppenuks ja ESAS asutatuks. See sündis siis seega täpselt 35 aastat tagasi!

Kuigi nii vana kui uue ühenduse põhilised eesmärgid olid üsna sarnased, oli siiski tegemist erinevatel alustel tegutsevate organisatsioonidega – üks ühiskondlik ühendus spordimuuseumi juures ja teine juriidiliselt täiesti sõltumatu mittetulundusühing. See oli ka põhjus, miks ESASi ei loetud SÜKURi õigusjärglaseks, kuigi ta sellest välja kasvas, vaid selts alustas oma elu nullist nagu siia ilma sündinutel tavaks.

Asutamiskoosolekul kirjutas enamik ligi poolesajast kohalolnust kohe avalduse värske seltsiga liitumiseks. 37 asutajaliikmele hakkas peagi üsna hoogsalt lisanduma teisi spordiajaloost huvitatud inimesi kogu Eestist, oli ka väliseestlasi.

35 aasta jooksul on seltsi tegevuses kaasa löönud 315 inimest, kellest 72 on olnud naised ja 14 välisliikmed. Hetkel on seltsil 131 liiget, lisaks üks juriidiline liige Spordiajaloo Klubi Alfred näol. Asutajatest on seltsi ridadesse alles jäänud Aime Pärnakivi, Tiit Lääne ja Enn Mainla. Välisliikmeid on nimekirja jäänud samuti kolm. See tähendab, et 35 aasta jooksul on ühel või teisel põhjusel seltsist välja langenud 185 liiget, kellest 137 puhul on põhjus olnud ühene – meie hulgast on nad viinud vikatimees. Viimastena lahkusid sellel aastal meie seast Heiki Kuigo ja Einart Aluse. Mõelgem tänuga neile, kes tänasel päeval ei saa olla koos meiega.

Pea pool seltsi liikmeskonnast elab pealinnas või selle lähiümbruses. See tingis 1993. aastal ESAS Tallinna osakonna ellukutsumise. Väljastpoolt Tallinna ja Tartut on liikmeid rohkem tulnud Pärnu-, Viljandi- ja Ida-Virumaalt, teistes paikadest vähem.

Esimesed kümme aastat juhtis seltsi Arnold Vaiksaar, siis kaks aastat Valter Lenk ja 2001. aastal valiti seltsi esimeheks Enn Mainla. Aastal 2001 oli viimane, seni ainuke vahetus ka Tallinna osakonna eesotsas, kui kaheksa aastat osakonda vedanud Ants Kala vahetas välja Rein Järva.

Seltsi liikmeskonnast valdava osa moodustavad ajaloo vastu sügavamat huvi tundvad spordiseeniorid. Kui vaadata, millega seltsi liikmed on leiba teeninud, siis endiseid õpetajaid-treenereid-spordijuhte on seltsis olnud kahtlemata kõige rohkem, sest kogu elu spordiõpetuse ja -suunamisega tegelenuna ei ole nad loomulikult läbi saanud ilma möödunu vastu huvi ilmutamata ja eelkäijate tegusid tundmata. Paistab silma, et seltsis on kaasa löönud märkimisväärne hulk spordiajakirjanikke, kelle arv on parematel aegadel ulatunud paarikümneni. Hetkel on see 13, enamik küll mitte enam tegevajakirjanikud. Ajakirjanike huvi spordiajaloo vastu on muidugi mõistetav, sest ajalooliste võrdlusteta on vististi üsna keeruline head spordiülevaadet teha.

Paraku ei saa me kiidelda spordiajalooalase teaduskraadiga liikmetega, kuid eelduse edukaks spordiajaloo uurimistööks annavad ka muude erialade teadustöökogemused. Võime olla uhked, et meie ridades on olnud üks akadeemik (Anto Raukas) ja kümmekond doktorit-professorit, lisaks veel mitmed teaduste kandidaadid, dotsendid, magistrid. Ka viis endist meie kõrgemat spordijuhti (Juhan Mandre, Heino Sisask, Juhan Unger, Mati Mark ja Neinar Seli) on pidanud tarvilikuks olla ESASi liige.

Mis seltsi ühendab, on kahtlemata armastus spordi vastu ja loomulikult on kõik liikmed suuremal või vähemal määral, kas siis tipp- või rahvaspordi tasemel, ise sportinud. Seejuures minevikuvormi kasutamine nii mõnegi puhul polegi õige. See annab tunnistust sellest, et kord spordipisikusse nakatunul ei õnnestu seda päris välja ravida – ikka jääb hing spordi juurde ja seepärast meeldib mõtiskleda spordi üle ka täna ja meenutada, kuidas oli eile.

Muidugi torkab silma, et ajalooküsimused hakkavad spordisõpra tavaliselt alles pensioniea lähenedes sedavõrd huvitama, et ta leiab tee meie seltsi. Ka varasemates juubelijuttudes on tulnud tõdeda, et üldise eluea meeldiva tõusuga kaasneb ebameeldiv külg – seltsi liikmeskonna keskmine vanus kerkib koos sellega ja paraku seda allapoole tiriva noorsoo jaoks pole me end ilmselt atraktiivseks suutnud teha. Vanusega kaasneb küll elukogemus ja piiskhaaval hangitud teadmised on kahtlemata abiks spordiajalooga tegelemisel, kuid nooruse tarmukusest jääb paraku vajaka. Kui veel 15 aastat tagasi oli üle üheksakümne ainult Rootsis elanud Jaan Sepp, siis 10 aasta eest oli väärikaid juba kuus, viis aastat tagasi koguni 13. Kuigi hetkel on üle 90-aastased „ainult“ 10 seltsi liiget ja viie aasta tagusega võrreldes on kaks järgmist aastakümmet oma koha vahetanud, pole üldpilt palju nooremaks muutunud, kuid loodetavasti nooruslikumaks. Seltsi 131 liikmest mahub järgmisse (80–89) vanusekümnendisse 44, kõige arvukamaks on 46 liikmega tõusnud aga vanusegrupp 70–79. Edasi kulgeb asi järsult langevas suunas: 60ndates eluaastates – 16 ja 50ndates – 7. Esimene juubel on pidamata ainult kaheksal seltsikaaslasel ja neist vaid üks pole veel jõudnud 30. eluaastani. Kui eraldi võtta, siis ka 36 naisliikme hulgas on enam-vähem sama vahekord. Ühe positiivse märgi võib sellest siiski leida – järelikult on spordiajaloohuvi hoidnud mitte ainult vaimu virge, vaid ka keha peab siis paremini vastu ehk – terve vaim on terves kehas!

Millega siis selts on tegelenud? Seltsi põhikiri peab vajalikuks edendada spordiajalooliste materjalide ja mälestuste kogumist, säilitamist ning uurimist, propageerida rahva sporditraditsioonide jätkamist, hoolitseda suhete loomise eest eesti spordiajaloo uurimist toetavate isikute ja organisatsioonidega nii kodu- kui välismaal, tõsta spordiajalooga tegelejate professionaalset taset, koostada mitmesuguseid ajaloolisi uurimusi ja hoolitseda nende avaldamise eest, kaitsta oma liikmete huve spordiajalooalases tegevuses. Põhikiri kinnitab, et ESAS tegutseb tihedas koostöös spordiorganisatsioonide ja eelkõige spordimuuseumiga, kelle vahendusel säilitab ka oma tegevuse tulemusi. Nii on see enamasti ka kogu see 35 aastat toimunud, kuigi spordimuuseumi muutmisega sihtasutuseks on tõusnud suhteid häirivalt esile materiaalne külg.

Eesti Spordimuuseumi ja spordiajaloolaste koostöö üheks traditsiooniliseks vormiks olnud spordiajalooliste teatmematerjalide kogumise võistlus sai alguse juba SÜKURi aegadel, täpsemalt 1977 ja seda viidi läbi 39 korda ehk kestsid need kuni Eesti Spordimuuseumi reorganiseerimiseni sihtasutuseks aastal 2016. Selliselt muuseumi talletatud tuhandetest käsikirjalise materjali lehekülgedest on üsnagi arvestatav osa ESAS liikmete poolt täis kirjutatud ja enamasti igal aastal jõudis nii mõnigi seltsi liige oma sisuka uurimusega ka auhinnalisele kohale.

Vaatamata mõnedele probleemidele, saame täna siiski konstateerida, et seltsi elus sünnib positiivset kaugelt enam. Pikaks läheks kokku lugeda, mida on seltsi liikmeskond spordiajaloo põllu harimisel korda saatnud. Seda, mitu ja millised spordiajaloo raamatud seltsi liikmete otsesel osalusel või kaasabil spordisõbra raamaturiiulisse on lisandunud, ei hakkaks ma siinkohal üritamagi üles loendada, sest ettekandeajast selleks ei piisa. Usun, et kui kõik selle 35 aasta jooksul ilmunud spordiajalugu käsitlevad trükiseid riiulisse ritta laduda, siis ühe inimese käte haardeulatusest ei piisa, et korraga kõiki haarata. Ma kindlasti ei eksi, kui väidan, et kõige sagedamini saab nende väljaannete kaanelt lugeda Tiit Lääne nime, kuid ka Ruudi Toomsalu, Eugen Piisangu, Erlend Teemäe, Juhan Maidlo, Vello Lääne, Aarand Roosi, Tiit Karuksi ja mitmete teiste meie usinamate kirjameeste trükised on aidanud neid riiulimeetreid täita.

Oma sentimeetrid annavad ka ESM ja ESAS Toimetiste aastatel 1996–2013 ilmunud 10 numbrit ja eelmisel aastal ainult ESAS Toimetistena ilmunud 11. number, samuti 1993. aastast ilmuva ESAS Teataja 111 vihku oma 2114 leheküljega, mida on seega nelja parajalt paksu raamatu jagu. Ainult vanemad seltsiliikmed veel mäletavad, et Teatajatele eelnes katse hakata välja andma oma ajalehte. Tiit Lääne eestvedamisel ja toimetamisel novembris 1990 ja jaanuaris 1991 ilmunud kaks numbrit ESASi ajalehte „Eesti Spordilugu“ on kahtlemata kujunenud rariteediks, kuigi tiraaž oli tervelt 10 000 eksemplari. Kuna kõigile pingutustele vaatamata ei jäänud toonastes segastes aegades ajaleht ellu, siis leitigi Teataja näol viis, kuidas oma tegemisi lihtsamalt, enda võimaluste piires talletada ja infot seltsiliikmetele jagada.

Oma uurimistöö viljade jagamiseks avalikkusega hakati 1995. aastast korraldama seltsi teaduskonverentse. Esimesele järgnes kolmeaastase vahe järel teine ja siis edasi üle aasta. 2016. aastast toimub meie konverents igal aastal. Tõsi, koroonaviiruse tõttu jäi vahele 2020. aasta ja tänane konverents kannab seega järjenumbrit 18. Konverentsi paigaks on peamiselt olnud Tartu, kuid püütud on spordiajaloohuvi ülal hoidmiseks käia ka teistes paikades. Nii on kaks korda peetud konverentsi Tallinnas, korra Viljandis ja Põltsamaal. 1990. aastatel peeti ka kaks noortekonverentsi. Käsitletud teemadering on olnud lai – külaspordist kuni olümpiateemadeni, kus ettekandeid on aegade jooksul esitatud rohkem kui 150. Lisa konverentsidele annavad ka nende vaheaastatel koos novembrikuiste koosolekutega korraldatud 10 ettekandepäeva ja kuues paigas mitmel pool Eestis läbi viidud või korraldamisel kaasa löödud 65 ajaloopäeva. Siinjuures on Tallinna osakond oma panuse andnud kahe konverentsi ja mitmete ettekandepäevade korraldamisse, samuti abiga 13 Kalevi ajaloopäeva sisu eest hoolitsemisel.

Huvi spordiajaloo vastu on aidanud ergutada mitmes piirkonnas korraldatud omad spordiajaloo päevad. Algaastatel oli aktiivne keskus Rapla, läbi aegade on aga kõige agaramad olnud siiski pärnakad Vambola Remmeli ja viimastel aastatel Priit Neeme ning Enn Halliku eestvedamisel, kes on ajaloopäevade järjepidevust suutnud hoida juba 29 aastat. Viljandis on korraldatud Ilmar Küti eestvedamisel 12 ajaloopäeva, Tunnustust väärib ka Ilmar Taluste mitme Ida-Virumaa ajaloopäeva ja (seni ainukeseks jäänud) 2005. aasta ESASi talvekooli korraldamisega. Tiit Lääne ettevõttel Paduvere talumuuseumi õuel toimunud vabaõhukonverentsidel on sporditeemad samuti kavasse mahtunud.

Selts on tavaliselt üritusi korraldatud oma peakorteri, spordimuuseumi, seinte vahel. Üheks muuseumiga koostöö vormiks olid mõeldud 1990. aastast alguse saanud seltsipäevad muuseumis, mis peagi oma igakuise rütmi said. Nende sisuks on tavaliselt kohtumised nimekate eri põlvkondade spordiinimestega. Nii on selle aja jooksul 293 seltsipäeval kuulajate ette jõudnud olümpiavõitjaid, tippsportlasi, spordijuhte, -pedagooge, -ajakirjanikke jne, kokku 306 esinejat 401 korral. 44 neist on üles astunud kaks või enam korda. Mälukandjale talletatuna on peaaegu kõigi kõneldu ka tuleviku tarbeks olemas.

Samalaadne üritus, klubiõhtute näol, kutsuti 1999. aastal ellu ka Tallinnas. Esialgu saadi pealinnas kokku Kalevi sportlasklubi ruumis. Hiljem, kui see võimalus kadus, on asupaigad muutunud ja nimigi muutunud seltsiõhtuks, kuid sisu on jäänud. Korraldatud 158 seltsiõhtul on selle 25 aasta jooksul käinud 143 esinejat 242 korral.

Juba alguskümnendil peeti Arnold Vaiksaare juhtimisel oluliseks seltsi liikmetele koolitusvõimaluste korraldamist. See jätkus samuti Valter Lengi suunamisel ja ka viimasel paaril aastakümnel on püütud pakkuda kas siis uurimistööks vajalikku teavet või lihtsalt silmaringi laiendavaid õppusi. Õpetussõnu on käinud jagamas mitmed Eestis tunnustatud ajaloolased, aga ka ajakirjanikud jt. Aastaid regulaarselt, kokku 41 korral, toimunud kevadised koolitusüritused Tartus ja sügisesed Tallinnas asuvate arhiivide, raamatukogude ja muuseumide baasil on viimasel ajal küll pisut lünklikuks jäänud, kuid kahtlemata pole need võimalused veel ammendunud. Tallinna osakond leidis hea kontakti filmiarhiiviga, mis on ka nägemismeele abil mineviku spordisündmustest teadmisi lisanud. Ja nagu öeldakse – üks kord näha on parem, kui kümme korda kuulda!

2002. aastast, enamasti juuli lõpul või augusti algusnädalal, toimunud ESASi suvekoolid on 23 korral toonud tavaliselt 20-30 seltsiliiget algselt Peipsi äärde Lagedile, siis Võrtsjärve kaldale Vaiblasse, ka Madsale, Käärikule ja mujale kokku kaheksasse eri paika. Koolitunde on toimunud 78 ning neis on omi mõtteid ja tarkuseteri jaganud 54 „õpetajat“.

Rahvusvahelisse spordiajaloolaste seltskonda astus Eesti Spordiajaloo Selts 1992. aastal, ühinedes ülemaailmse spordiajaloolaste katusorganisatsiooniga ISHPES. Samal aastal võeti osa Soomes Turus toimunud IHSPESi esimesest seminarist. Euroopas toimunud ISHPES konverentsidele-seminaridele, harva kaugemalegi, kokku 14 riiki on õnnestunud eestlastel oma ettekannetega jõuda 21 korral. Kokku on kaheksa ESASi liiget pidanud neil 32 ettekannet. Kahtlemata suurimaks tunnustuseks nii seltsile kui meie spordiajaloolastele oli ISHPESi üheksanda seminari korraldamisõiguse saamine ja seminari läbiviimine koos spordimuuseumi ja Tartu Ülikooliga 2008. aasta juulis Tartus.

Turus sõlmitud kontaktid soomlastega süvenesid sama aasta lõpul asutatud Soome Spordiajaloo Seltsiga koostöö raames ja tulemuseks on olnud mitmed ühised ettevõtmised, millest suurimaks kujunes I Põhja- ja Baltimaade spordiajaloo seminar Otepääl 2001. aastal. Selle organiseerimisel oli soome kolleegide abi tuntav. On ka korraldatud teisi rahvusvahelisi üritusi. Soome kolleegid on mitmel korral esinenud meie konverentsidel ja suvekoolides. Rahvusvaheliste kontaktide üksikasjadesse laskumata tahan rõhutada nende sidemete väga viljakat osa meie seltsi tegevusele sügavama sisu andmisel.

Ja see sügavam sisu on iseenesest mõista Eesti spordiajalooga seonduv. Seltsi eestvõtmisel on likvideeritud spordiajaloo valgeid laike, eriti spordistatistika vallas. 2007. aastal ilmunud Eesti Spordi Aastaraamat 1940–1949 ja 2008 ilmunud aastaraamat 1950–1955 ning 2015 trükivalgust näinud aastaraamat 1918–1940 on selle tõestuseks. Ka iga-aastaste aastaraamatute koostamisel on aegade jooksul olnud seltsiliikmete panus kaalukas. Samuti pole selts jäänud kõrvale ka Eesti Spordibiograafilise Leksikoni köidete (2001, 2002 ja 2011) ilmumise juurest. Sealjuures oli ESAS viimase köite ettevalmistamise esimese etapi (2007–2009) eestvedajaks.

Vaatamata, et tegu on tähtpäevaettekandega, peab puudutama ka nii igapäevast nähtust nagu raha, sest tegevuse arendamine ilma selleta ei edeneks. Siinkohal tuleb enim tänada Eesti Kultuurkapitali, kust on tulnud nendel aastatel peamine tugi. Pisut on ka Eesti Olümpiakomitee ja kultuuriministeerium leidnud vahendeid seltsi abistamiseks. Ja muidugi kuulub tänu üksiktoetajatele, nii seltsi seest kui väljastpoolt, kelle annetuste abil oleme saanud üle raskematest aegadest.

Oma ülevaate lõpetuseks tänan kõiki, kes läbi kolmekümne viie aasta on hea seisnud seltsi käekäigu eest, et Eesti spordiajaloo killukesed saaks kokku korjatud ja mineviku tervikpilt kokku seatud, kes on ikka agaralt ja asjalikult tegutsenud ning ilmutanud initsiatiivi spordiajaloo uurimise ja talletamise edendamisel.

Tervist ja jõudu Teile selles tänuväärses töös!