URHO KALEVA KEKKONEN SOOME-EESTI VARASTE SPORDISUHETE ARENDAJANA

Sportlane jumala armust

Spordil oli sõjaeelses hõimutöös märkimisväärne osa. Urho Kekkonen oli põhiline varaste Soome-Eesti spordikontaktide looja ja hoidja: 1920. aastatel eeskätt üliõpilasmängude ja 1930. aastatel riikidevaheliste kergejõustiku maavõistluste korraldaja. 1960. aastate teisel poolel oli tal silmapaistev osa Soome ja Eesti spordisuhete elustajana.

„Ka sport on kultuur,“ on Kekkonen öelnud. Tema saavutused aktiivse sportlasena, spordiorganisaatorina ja spordiajakirjanikuna on aukartustäratavad. Soome Võimlemis- ja Spordiliidu kergejõustikusektsiooni esimees 1929-1930, Soome Spordiliidu esimees 1931-1947, Soome Olümpiakomitee esimees 1938-1948 – selline on tema tähtsamate spordiga seotud auametite nimekiri. Kekkonen oli ka Soome delegatsiooni juht paljudel suurvõistlustel.

Kohalikul tasemel oli Kekkonen võitmatu juba 1920. aastate alguses, üleriigiliselt aga olid tema parimad aastad 1922-1926. Ka pärast seda võistlustest naljapärast osa võttes võis ta esmajoones hoota hüpetes lüüa neid, kes iga päev tõsimeeli ja higi otsa ees treenisid. Kekkonenile oli loodus kaasa andnud tõelise ande, mis võimaldas tal edu saavutada mis tahes spordialal. Võib-olla just see kergus, millega tema tulemused sündisid, tegi Kekkonenist amatöörluse põhimõtete propageerija. Teda tuntigi põhimõtte „kylmiltään kilpailemaan“ (eesti k külmalt peale, treenimata võistlema) järgi. Kekkonen oli seisukohal, et võistlema tuleb minna vähese treeninguga või üldse ilma selleta, sest ainult nii on võimalik iga osavõtja tõelised võimed ja tegelik tase välja selgitada. Õige pea sai aga temalegi selgeks, et meistritasemeni sel viisil ei jõua.

Üleriigilistel võistlustel noppis Kekkonen kõrgushüppes ja kiirjooksus teisi ja kolmandaid kohti, kuni ta 1924., oma parimal aastal, võitis Soome meistritiitli kõrgushüppes tulemusega 185 cm. See jäi sportlase isiklikuks rekordiks. Samadel võistlustel sai ta ajaga 11,0 teise koha 100 meetri jooksus. Edukas oli ta neil võistlustel ka hoota hüpetes: kõrgushüppes ja kolmikhüppes tuli Kekkonen Soome meistriks. Kolmikhüppe 9 meetrit ja 74 sentmeetrit oli Soome rekord ja tõenäoliselt ka mitteametlik maailmarekord. 1923., 1927. ja 1928. aasta Soome meistrivõistlustel sai Kekkonen kõrgushüppes pronksmedali. 1924. aastal Pariisis toimunud olümpiamängudele jäi Kekkonenil siiski minemata, sest kõrgushüppe kvalifikatsiooninormist – 185 cm – jäi viis sentimeetrit puudu.

1920. aastate lõpus loovutas Kekkonen võistlusplatsi noorema­tele, aga sporti ennast ta ei jätnud, vaid „temast sai täht spordiorgani­satsioonide taevas“. Kekkoneni hakkasid eriti huvitama amatöörsport ning Soome ja Rootsi spordisuhted, mis on üks omaette lugu. Ühel võistlusel 1928. aastal hüppas ta siiski veel kõrgust naljaviluks, prillid-eest-ja-üle-lati-vaimus. Tulemus 180 cm oli sama mis võistluse amet­likul võitjal. Kergejõustikku populariseerivatel üritustel nähti Kekko­neni võistlemas veel 1950. aastate alguses.

Urho Kekkoneni kui sportlast ja inimest iseloomustab hästi juhtum 1934. aasta Saksa-Soome maavõistlustelt, kui Soome oli Saksamaale napilt kaheksa punktiga alla jäänud. Kui Kekkonenilt kui delegatsiooni juhilt kommentaari paluti, teatas ta: „Ei ole siin midagi pikalt-laialt seletada, küllap me kõik teame, miks nii läks. Parem võitis.“

SELLi mängude traditsioon sai alguse 1923. aastal, kui Eesti Akadeemilise Spordiliidu korraldusel peeti Tartus esimesed mängud. Aastatel 1923-1940 olid need osalevate riikide üliõpilassportlastele suursündmus. Kaheksateistkümne aasta jooksul korraldati SELLi suvemänge 14 korda ja talvemänge kuus korda, kolm korda katsuti jõudu males. Poolakad olid osalenud kahtedel esimestel mängudel Tartus ja Riias, aga kõrvaldatud mängudelt leedulaste nõudel. Põhjuseks teatasid leedulased, et Poola ei kuulu Baltikumi. Tõeline põhjus oli ilmselt see, et Poola oli 1920. aastal anastanud mõne Leedu ala, muu hulgas Vilniuse ja selle ümbruse.

Urho Kekkonen võttis 1920. aastatel SELLi mängudest osa nii sportlasena kui ka spordiorganisaatorina. Kahed esimesed SELLi mängud võitis Eesti. Kolmandad peeti 2. ja 3. oktoobril 1926 Hel­singis. Soome sportlased osalesid mängudel esimest korda. Põhjala poegade ülekaalu osati karta juba enne võistlust. Eestlased olid ette kindlad, et Soomele jäädakse alla, aga Lätiga hakkama saada on kukepea. Läks aga teisiti: Soome oligi 275 punktiga teistest peajagu üle, Läti vastu ootusi 82 punktiga teine ja Eesti hädise 65 punktiga kolmas. Leedu sai 9 punkti ja jäi viimaseks. Leedulaste esindaja oli enne mänge öelnud, et Helsingisse tullakse õppima ja kogemusi han­kima. Soome spordilehest võis lugeda, et „Leedus ei taibatud enne 1919. aastat kergejõustikust mõhkugi“ ning et „Soome sai rohkem punkte kui külalismaad kokku“.

Sündmust kommenteerides kirjutas Suomen Urheilulehti, et kolmandad Balti üliõpilasmängud õnnestusid eelmistega võrreldes mitu korda paremini, hoolimata sellest, et „ilmastikuolud olid eriti teisel võistluspäeval ääretult viletsad. Välisvõistlejaid oli tulnud üle kolmekümne, aga mingit tõsist vastast neist soomlastele ei olnud“. Erandiks oli siiski Läti kuulitõukehiiglane Vitols, kelles lehe arvates oli ainest kas või Amsterdami minekuks. Võistluste publikumenu oli ilmselt halvast ilmast tingituna kesine. Esimesel päeval oli umbes 400 pealtvaatajat, pühapäeval vaid sadakond külmast lõdisevat hingelist, kahetseb spordileht. Eesti Spordileht nimetab samuti halba ilma, kuid räägib ka millestki olulisemast, nimelt soome sisust, soomlaste südidusest ja sitkusest: „Soome sportlased andsid selge pildi tugevast treeningust ja võistlemise oskusest. Kuna meil kahtlemata võistlused lainetava välja tõttu oleks järgmise päeva peale edasi lükatud, ei heidutanud see neid põrmugi, mille kinnituseks nad koguni 5 soome üliõpilasrekordit seadsid … Ikka ja ikke jälle saavutasid soomlased Kekkonen, Vuorela ja Tulikoura hüpetes resultaate, mida eestlased on õppinud küll lehest lugema, kuid harva nägema.“

Pühapäeval sadas kogu võistluse aja nagu oavarrest. Jooksurada meenutas porilompi ja keskväljak oli haletsusväärses seisukorras. Kohati muutus jooksuraja põhi püdelaks poriks, millesse jalg sisse vajus. Kolmikhüppajad tegid porilombis 11-meetriseid hüppeid, kuni Tulikoura jõudis 13.64ni. See innustas teisi sedavõrd, et kuus meest ületas 12 meetrit. Kekkonen sai sellel võistlusel tulemusega 12.84 kolmanda koha. Ilm ei takistanud Kekkoneni ka kõrgushüppes, külmast ilmast hoolimata sai ta eestlase Rohtiga peetud jõukatsumises koguni nii „soojaks“, et tõstis akadeemilise rekordi 180 sentimeetrini, kirjeldab spordileht värvikalt.

Tähelepanuväärne artikkel

Varsti pärast mänge, 12. oktoobril 1926, ilmus Suomen Urheilulehtis artikkel „Suomen ja Baltian maiden ylioppilasurheilua lähentämään“ (Suund Soome ja Balti riikide üliõpilasspordi lähendamisele), autorina oli märgitud U. K. Loomulikult varjas end nende nimetähtede taha mängude rekordiomanik Urho Kekkonen. Autor tõdeb, et võistluste korraldamise mõte võeti alguses külmalt vastu, sest Läänemere maade rahvaste sporditase oli soomlaste omaga võrreldes palju madalam. Üliõpilaste tungival nõudmisel mängud siiski korraldati.

Kekkonen juurdles selle üle, kas on mõtet teha Balti riikidega koostööd kergejõustiku või üldse spordi vallas, kui Soome on nii palju tugevam, ja jõudis järeldusele, et „meie kui paremas olukorras olevate sugulaste, naabrite ja saatusekaaslaste ülesanne on anda praegusel hetkel viletsamates oludes Balti riikidele igakülgset abi ja innustust, mida oma sportlasliku eeskujuga anda suudame … kuna üliõpilasmängude tähendus avaldab head mõju kogu rahvale“. Siiski oli Kekkonen meeldivalt üllatunud, kui külalised tema ootusi ületasid. Mitmel alal avaldati soomlastele visa vastupanu. Kirjutaja usub, et „need äsja armutu rõhumise alt vabanenud riigid … ei vaja eriti palju aastaid selleks, et viia oma maa sportlaste võimed rahvusvahelisele tasemele“.

Autor oli juba tollal omamoodi selgeltnägija, poliitik, kes kahe rahva suhteid käsitledes ei jäänud üksnes spordikoostöö raamidesse: „Soome välispoliitikal tekib siitpeale endisest enam eeldusi Balti rii­kidele läheneda ja oma tegutsemisviise ja programmi nende nõudmisi arvestavalt kujundada, sest nimetatud riikide positsioon lääne eelpos­tina sunnib neid ka omavahel tihedamat koostööd tegema.“

Kekkonen märkis oma artiklis, et ühised spordivõistlused tõhus­tavad riikidevahelist koostööd. Ta arvas, et kui soome üliõpilased on võtnud üheks oma üliõpilaspoliitika eesmärgiks tugevdada Soome ja Balti riikide spordisuhteid, „ei kõlbaks kuhugi, kui SAUL (Soome Akadeemiline Spordiliit) suhtuks Balti riikide ülikoolide spordielusse ja selle esindajatesse tõrjuvalt“. Kekkonen, kes oli kümmekond päeva varem porilombis püstitanud akadeemilise kõrgushüpperekordi, jõudis ettenägeliku tõdemuseni, et „õige pea ei ole me selles valdkonnas ainult andjad, vaid meil, soom­lastel, on juba ka palju oma naabritelt õppida ning seetõttu peab SAUL Eesti, Läti ja Leeduga sisseseatud spordisuhteid tugevdama“.

Spordiorganisaatorina jätkas Kekkonen SELLi kaudu tegutse­mist ka veel pärast Helsingis peetud mänge. Ta osales 1928. aastal Soome delegatsiooni juhina SELLi konverentsil Riias, kuhu sõideti lennukiga. Vahemaandumine tehti Eestis.

1964. aasta märtsis Eesti-visiidi kõrghetkeks peetud kuulsas aulakõnes ei unustanud Kekkonen mainida, et ta on Helsingi üli­õpilaskonna esindajana, aktiivse sportlasena võistelnud ka Tartu üli­kooli üliõpilaskonna esindajatega, pidades silmas just SELLi mänge. „Soovin, et neid rõõmsaid üliõpilastevahelisi võistlusi saaks uuesti ellu äratada,“ ütles Kekkonen. Tema soov sai teoks: üliõpilasmängude tra­ditsioon äratati ellu pärast Balti riikide iseseisvumist 1991. aastal.

Et üliõpilasmängudele indu lisada, asutati ka rändauhindu. Suomen Kansallis-Osakepankki kinkis oma rändkarika 1930. aastal ja president Svinhufvud enda oma 1933. aastal. Svinhufvudi karikas jäi alaliselt Eestisse pärast 1938. aastal Tartus peetud SELLi suvemänge. Auhinda hoitakse Tartu Ülikooli muuseumis. Kekkoneni visiidi ajaks 1964. aasta märtsis oli ajalooline auhind – uhke karikas – välja pandud Tartu ülikooli rektori kabinetti. 

Kergejõustik üle kõige

1930. aastate ajalehtede spordikülgi lugedes võib jõuda järeldusele, et Soome ja Eesti korraldasid pidevalt omavahelisi võistlusi paljudel aladel. Sportlaste jõukatsumised pälvisid rohket vastukaja mõlema maa lehtedes. Jalgpall, purjetamine, ujumine, laskmine, koolilaste võistlused … Nimekirja võiks jätkata. Kuid üks oli kõigist üle – kergejõustik.

Soome Kergejõustiku Liidu esimees Kekkonen katkestas Rootsi kergejõustiklastega suhtlemise pärast seda, kui 1932. aasta Los Ange­lese olümpiamängudel oli Paavo Nurmi rootslaste nõudel diskvali­fitseeritud. Rootslased väitsid, et Nurmi on võistlemise eest võtnud raha. Suhted Rootsiga olid külmutatud 1939. aastani. Kekkonen aga kavandas Soome-Eesti maavõistlusi ja neid peeti aastatel 1934-1939. Soome võistkond pani välja oma teise koosseisu. Et õhutada maa­kondi senisest enam kergejõustikuga tegelema, peeti võistlusi mitmes maakonnas.

Esimene maavõistlus Soome ja Eesti vahel peeti 1934. aastal. Augusti alguses Tallinnas toimunud võistlust austas oma kohalole­kuga sel ajal Eestis visiidil olnud president Pehr Evind Svinhufvud koos Eesti riigihoidja Konstantin Pätsiga. Pätsile ei olnud sport päris tundmatu maa: ta oli mõnda aega tegutsenud Peterburis 24. mail 1901 asutatud Eesti Jalgrattasõitjate Seltsi (JSS) Kalev aseesimehena. Esialgu harrastati seltsis jalgrattasõitu ja uisutamist, ent tegevus ei piirdunud spordiga, vaid seltsi põhikiri võimaldas korraldada ka peo­õhtuid ja poliitilisi kõnekoosolekuid.

Esimese maavõistluse ajal andsid riigipeade staadionile saabu­misest märku fanfaarihelid. Kõrgeaulised külalised läksid üle väljaku oma looži. Publik tõusis ja tervitas neid müriseva aplausiga. Jälginud võistlusi umbes tunni, kergitas Svinhufvud publikule kaabut ja sai uue aplausi osaliseks, misjärel mõlemad mehed orkestri marsihelide saatel lahkusid.

1935. aastal võisteldi Poris, kus Eesti sportlastel läks eriti täba­rasti. Ka 1936. aastal Tallinnas peetud võistlus ei olnud eestlastele eriti edukas, kuigi see oli juba palju tasavägisem. Sellele vaatamata arvas spordileht, et eestlaste lüüasaamine ka järgmisel kümnel aastal on juba ette teada. „Soomele on Eestiga maavõistluste pidamine tähtis peamiselt selleks, et katsetada oma järjest juurdevõrsuvaid jõudusid maavõistluse tähe all ja et Soome pinnal maavõistluste korraldami­sega provintsilinnades teha kergejõustikule suuremat propagandat. Soomes peetavate võistluste korraldamine maakonnalinnades aitab ühtaegu kergejõustikku laialt tuttavaks teha. Järgmiseks maavõistluse paigaks ongi ennustatud Kotkat või Mikkelit,“ kirjutas eesti leht.

1937. aasta maavõistluse areen oli siiski Kuopio. Enne jaanipäeva korraldatud neljandal maavõistlusel esines Eesti juba märkimisväär­selt hästi. Noor Ruudi Toomsalu jooksis 100 meetrit ajaga 10,7. See oli uskumatu tulemus. Eestlasi hakkas tasapisi saatma edu ja seda oli Kekkonen omal ajal ennustanud. Soome ülekaal sellel võistlusel ei olnud enam masendav: 100 punkti Eesti 91 vastu. Kuid eestlased kogusid esikohti rohkem kui soomlased.

22. juunil 1937 kirjutas ajaleht Savon Sanomat Kuopio maavõistlusest poolteisel leheküljel, sealhulgas oli eraldi intervjuu Kekkoneniga. Lehe sõnul saavutati võistlusel hiilgavaid tulemusi. Parim oli loomulikult Ruudi Toomsalu võiduaeg, millega oleks veel 1950. aastal võinud võita Euroopa meistri tiitli. Kuopio hotellis peetud võistlusjärgsel banketil jagas auhinnad Kekkonen. Eesti koondise juht Aleksander Paluvere, Eesti endine meister 400 meetri tõkkejooksus, andis omakorda Kekkonenile üle Eesti spordi kõrgeima teenetemärgi.

Pika elu elanud Ruudi Toomsalul (suri 89-aastaselt) on Kuopio võistluselt meelde jäänud üks naljakas seik, millest ta oma mälestus­tes jutustab. Pärast võistlust peetud lõpupeol oli ühine laud seatud hobuserauakujuliseks. Kui saabus auhindade jagamise aeg, oli Soome Kergejõustiku Liidu esimees siseminister Urho Kekkonen ruumikit­sikuse tõttu sunnitud laua alt läbi pugema, et auhindade laua juurde pääseda. Toomsalu mäletab ka, et Kekkonen rääkis eesti sportlastega eesti keeles, mis tekitas suurt vaimustust

Eesti sisu

Järgmine maavõistlus peeti 1938. aastal Tallinnas. Eesti lehed kirjuta­sid sellest palju. Arvatavasti oli eesti spordisõprade ootused väga kõr­gele kruvinud Ruudi Toomsalu tippvorm. Ennustusi hakkas ilmuma ka Soome spordilehes, kus Mat Heusi varjunime taha peitunud autor oli kindel, et 7. juulil algava jõukatsumise võidab Soome tulemusega 108 : 84. Ta oli koostanud ka alade ennustustabelid. Õhus oli suure spordipeo ootust!

6. juulil tõi laev Suomi Tallinna 27-mehelise Soome koondise, mida Rahvalehe ajakirjaniku sõnutsi juhtis „Soome kergejõustiku väe peajuht“ siseminister Urho Kekkonen, kaasas abikaasa Sylvi. Küla­listel olid sadamas vastas Eesti siseminister Richard Veermaa ja Eesti spordijuhid, Soome saatkonda esindas saatkonnanõunik Koistinen. Nii minister kui ka sportlased majutati Tallinnas Eesti uusimasse ja moodsaimasse hotelli Kuld Lõvi, mis 1944. aasta märtsis Nõukogude õhujõudude pommirünnakus täielikult hävis. Rahvaleht kirjutas, et merereis ei olnud mehi väsitanud, kohe pärast majutamist võeti kaasa spordivahendid ja rutati Kadrioru staadionile treenima.

Samal ajal külastas Kekkonen koos abikaasaga Eesti siseminis­teeriumi. Pärast lõunat sõideti Pärnusse, kus kõrge külalise võttis vastu linnapea. Külalised ööbisid esinduslikus rannahotellis. Järgmisel hommikul sõideti Karksi-Nuia kaudu idüllilisse Viljandisse ja sealt Türi kaudu tagasi Tallinna, kuhu jõuti tund enne maavõistlust, mis algas õhtul kell seitse.

Tookord ei viinud ringreis Kekkoneni Tartusse, tema noorusaja hõimuideaalide linna. Kui Nõukogude Liidu välisministeerium oli enne Kekkoneni 1964. aasta Eesti-visiiti esitanud Soome Moskva suur­saadikule Jorma Vanamole järelepärimise selle kohta, kas Kekkonen on varem Tartus viibinud, oli Soome välisministeeriumi vastus suursaa­dikule lühike: varasemad kokkupuuted Tartuga puuduvad. Vaimsete kontaktide kohta aru ei päritud ja vajadust neist teatada ei olnud.

Siseminister ja spordimeeskonna komandör kohtus lehemees­tega oma peatuskohas, hotellis Kuld Lõvi. Kõige rohkem kajas­tas kohtumist Rahvaleht. „Riik annab Soomes spordile 12 miljo­nit senti (1 200 000 Eesti krooni) aastas“, pealkirjastas leht artikli ja pani alapealkirjaks „Vestlus minister Urho Kaleva Kekkoneniga“. Uus Eesti rõhutas oma intervjuu pealkirjas seda, et Soomes panus­tatakse tugevasti noorsportlastesse. Rahvaleht mainis, et minis­ter Kekkonen on harjunud püüdlema tippude poole: 37-aastaselt juba teist korda minister ja kõrgushüppes jõudnud nii märkimis­väärse tulemuseni nagu 185 cm. Paari aasta taha jääb kolmas val­lutatud tipp – kättevõidetud doktorikübar, tegi leht kokkuvõtte.

Kekkonen oli loobunud spordist õpingute tõttu. „Asusin taas võistlema 1931. aastal, kuid meistritiitlini ei küündinud: nooremad läksid ette. Viimast korda võistlesin 1937. aastal oma ringkonnas Kajaanis, kuid jäin juba neljandaks,“ rääkis külaline. Kui küsiti algava maavõistluse kohta, ütles Kekkonen, et Tallinna on tulnud võistlema palju noori, et kõik parimad mehed ei ole kaasas, sest kohe on algamas maavõistlus Ungariga.

Soome spordileht, kom­menteerides Soome-Eesti maavõistlust, pani artikli pealkirjaks „Tundmatute maavõistlejate võistlusreisilt“. Iseloomustava seigana kirjuta­takse sellest, kuidas minister Kekkonen tahtis laeval oma meeskonnaga tutvuda, ent delegatsioonis polnud kedagi, kes olnuks võimeline talle poisse tutvustama. Kõiki sportlasi lihtsalt ei tuntud, kuna pooled neist olid kaasas esimest korda. Ei aidanud muu, kui tehti loendus, ja uustul­nukail tuli minna ministri kätt suruma ja ennast tutvustama.

Sportlike tulemuste poolest uustulnukad siiski tundmatud ei olnud. Minister Kekkonen meenutas intervjuus lühidalt eelmisel aastal Kuopios peetud maavõistlust ja Toomsalu hiilgavat aega 100 meetris. „Lahe taha on kandunud teateid teie võistlejate headest saa­vutustest, seetõttu ei tahtnud me tulla nõrga meeskonnaga,“ ütles Kekkonen. Soome pikamaajooksjatest lootis delegatsiooni juht palju, lühidistantsidel pidas ta aga paremaks eestlasi.

Euroopas oli laiaulatusliku arutelu teemaks tõusnud 1940. aasta olümpiamängude korraldamine Tokyos. Seepärast küsis Eesti ajakir­janik Kekkonenilt, kas Soome võtaks veel mängud korraldada, kui võimalus avaneks. „Vaevalt,“ vastas Kekkonen. „Me ei ole hellitanud lootust, et need – mängud – toodaks Tokyost üle Helsingisse ja ka aega on jäänud vähe, risk on seega suur.“ Samal ajal kartis ta, et Tokyo mängudel on osavõtjaid liiga vähe, mis poleks kooskõlas olümpia­vaimuga. Soome spordielu juhtfiguuride hulka kuulunud Kekkonen ei teadnud veel 6. juulil Tallinnas viibides, mis tegelikult toimuma hakkab. Ilmselt tehti ka tol ajal otsuseid üleöö.

1938. aasta juuli alguses hakkas liikuma kuulujutte, et Tokyo võib Jaapani-Hiina sõja tõttu loobuda 1940. aasta olümpiamängude korraldamise õigusest. 14. juulil tegi Jaapan asja kohta ametliku avalduse. ROK uuris, kas Soome, kes oli 1936. aastal kaotanud mängude korraldamise õiguse Tokyole, tahaks neid nüüd korraldada. Soomlasest ROKi liige Ernst Krogius teatas 16. juulil, et Helsingi on selleks valmis. ROKi ametlik ettepanek saabus Helsingisse 18. juulil ja Helsingi linna ametlik otsus mängude kohta tehti 19. juulil 1938.
                      (Vesa Tikander, Soome spordiraamatukogu teabeteenistus)

Soome noortest kergejõustiklastest pidas Kekkonen lootustandvaimaks kõrgushüppaja Kalevi Kotkast, „teie meest“, nagu Kekkonen tema kohta ütles. Kalevi Kotkas oli eestlane, heledapäine 194 cm pikkune hiiglane, kes oli esimese eurooplasena ületanud kõrgushüppes kaks meetrit. Tulemus 204 cm püsis ületamatuna 17 aastat. Vendadest Kotkastest said pärast sportlaskarjääri lõppemist Soome spordijuhid. Need Soome asunud ja Soome kodakondsuse saanud vennad olid juba 1930. aastatel Kekkoneni kontaktisikud suhetes Eestiga ja eriti Eesti spordiga. Kallio Kotkas rääkis veel üsna head eesti keelt, teisel vennal läks see konarlikumalt. Kui 1950. aastate lõpul hakati Soome ja Eesti spordisuhteid ellu äratama, oli vendade panus sellesse ning esmajoones Tartu ülikooli ja Helsingi ülikooli sportlaste kontaktide loomisse väga suur.

Kekkonen nimetas ajakirjanikele ka odaviskajaid Järvineni ja Nikkaneni. Kui küsiti Kekkoneni arvamust Helsingi uue olümpiastaa­dioni kohta, vastas ta, et see on spordiharrastuse ja tippspordi arengu seisukohast väga oluline. Ta ütles end jälgivat, mis Eesti spordielus toimub. „Laias laastus olen informeeritud, mulle tundub, et üldine tase on viimasel ajal tohutult tõusnud. Sport on levinud massidesse ja see ongi ju eesmärk,“ ütles Kekkonen. Eriti oli ta imetlenud eesti võim­lejaid, kelle esinemine Helsingis oli tema arvates olnud suurepärane.

Lõpuks jõudis ajakirjanik pealkirjas viidatud teema juurde ja küsis, kui südamelähedane on sport ja eriti noorte kehaline kasva­tus Soome riigile. Selgus, et riik oli 1938. aastal andnud spordile 1,5 miljonit marka, millest märkimisväärne osa, üks viiendik läks noor­soo kehalisele kasvatusele. Ajakirjanikku huvitas ka see, mida arvab minister võistlusspordi ja tervisespordi suhtest. „Ilma tippmeesteta ei ole taset. Ja kui töötatakse üldise sportliku taseme tõstmiseks, siis võr­suvad suure sportiva massi hulgast tippsportlased nagu iseenesest,“ konstateeris Kekkonen.

Ehkki Kekkoneni küsitleti põhjalikult, ei tulnud kuskil esile see, et sama aasta 26. veebruaril oli ta valitud Soome-Eesti Seltsi esimeheks.

Maavõistlusega samal ajal peeti Tallinnas suurt purjetamisnäda­lat, millest võtsid osa ka soomlaste jahid. Seepärast oli maavõistlusel pealtvaatajatena hulgakaupa soomlasi. „Kaasmaalaste reipad ergutus­hüüded ja vemmalvärsid andsid meie poistele indu juurde,“ kommen­teeris Soome spordileht. Maavõistluse alguses oli Kadrioru staadioni uhiuutel (mais oli avamispidustus) tribüünidel umbes 3500 inimest. Aukülalistena olid kohal Urho Kek­konen abikaasaga ja Eesti valitsuse esindajana sotsiaalminister Oskar Kask, kes lausus avasõnad.

Rahvaleht kirjutas, et „avatseremoonia oli meeldivalt lühike. Soome tervituse andis edasi Kekkonen, kes rääkis eesti keeles“. Kekkonen soovis palju õnne vennasrahva sportlastele ja suurt edu Eesti spordi arengule. Soome ministri kõigile arusaadav eestikeelne kõne teenis publikult võimsa aplausi.

Maadevahelise viienda maavõistluse võitis küll Soome 112 : 80, kuid eestlased olid samuti rahul – meie „sõjaratsut“ Toomsalut ei suutnud keegi lüüa. Toomsalu võitis 100 ja 200 meetri jooksu ning kau­gushüppe – Owensi moodi, nagu mainis Soome spordileht. Nii ühelt kui ka teiselt poolt „trügis pinnale“ hulk noori üllatusmehi. Suurimat muljet avaldas Eesti uustulnuk Erich Veetõusme, kes tuli 800 meetri jook­sus väga hea ajaga teiseks.

Pärast maavõistlust kogunesid mõlemad meeskonnad ja nende esindajad ning külalised õhtusöögile hotelli Kuld Lõvi. Eesti Kerge­jõustiku Liidu juht õnnitles soomlasi ja ulatas neile mälestuseks Eesti Vabadussõjast rääkiva raamatu. Juttu tuli ka 25 aasta tagusest õppe­tunnist, mis oli saadud meeskonnalt Kisa-Veikot, ja paljude tollal võis­telnud soomlaste osalemisest Eesti Vabadussõjas 1919. aastal. Sportlaste nimel sõna võtnud noor eesti sportlane meenutas 1935. aastal Poris saadud „sauna“ ja tõdes samal ajal, et „nüüd oleme soome leilile hoopis vastupanuvõimelisemad“. Ta tegi ettepaneku tervitada soomlasi kolme­kordse hurraaga, millele soomlased vastasid kolmekordse hei-ga.

Toomsalu räägib oma mälestustes, et Kekkonen oli vastukõnes toonitanud spordi ja maavõistluste tähtsust riikidevaheliste suhete süvendamisel. Kekkonen õnnitles Eesti edukaid sportlasi. „Soome spordiliidu esimehena osutus ta silm teravaks, ta mainis eraldi noort poolmailerit Veetõusmet, ennustades talle hiilgavat karjääri. Ennus­tus läks täppi. Lõpuks ulatas Kekkonen Eesti spordiliidu esimehele kaunilt illustreeritud iluköites „Kalevala““, meenutab Toomsalu.

Kas võistkonna 37-aastane juht Kekkonen pani tähele, et maa­võistluse 100 meetri võiduaeg 11,0 oli sama, mis tema peaaegu 15 aasta tagune isiklik rekord, ja et kõrgushüpe võideti sentimeetri võrra väik­sema tulemusega, kui oli olnud tema enda rekord? Igatahes oleks tal olnud põhjust uhkust tunda.

Artiklis kasutatud fotod: K. Liiva, V. Mastjukov, E. Norman, A. Ojala, A. Rätsep ja O. Vooglaid, Tuglas-seura, Eesti Filmiarhiiv, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum, Kuopion kulttuurihistoriallinen seura