8. ja 9. detsembril toimus Soomemaal, jõulueelses Jyväskyläs Põhja- ja Baltimaade spordiajaloo sümpoosion. Eesti esindajana oli kohal Daimar Lell.
Soome Spordiajaloo Ühingu ning Jyväskylä Ülikooli ajaloo ja etnoloogia osakonna korraldatud sümpoosioni vedasid peakorraldajatena korduvalt ka ESASi üritustel üles astunud Heikki Roiko-Jokela ja Tapio Roiko-Jokela. Kohapealseid (osaleda sai ka Zoomis) osalejaid oli neljast riigist – Soomest, Rootsist, Leedust ja Eestist. Baltimaadest küll kummastki riigist üks ehk siis üsna tagasihoidlikult. See aga ei tähendanud, et Baltimaade spordiajaloost juttu poleks olnud. Taaskord tuli tõdeda, et meie ajaloolised sidemed on olnud tugevad ning pakuvad ikka ja jälle põnevat avastamist. Kokku kuulati kahe päevaga ära 19 ettekannet ning peeti hulgaliselt huvipakkuvaid arutlusringe.
Teemade valik, mis vaatluse alla võeti oli lai – ballitantsust jalgpallini, olümpiaajaloost tänapäevase e-spordini, ei puudunud ka spordi pahupoolt – ahistamist, ebavõrdsust ning valemängurlust puudutavad ettekanded. Mitmest ettekandest kumas läbi tänase päeva, Venemaa sõjalis-poliitiliste ambitsioonide kontekst (näiteks Antero Holmila „Verine vesi: 1956. aasta Melbourne’i olümpiamängud, Ungari ülestõus ja rahvusvaheline ajakirjandus“). Loomulikult räägiti talviste spordialade (suusatamine, jääpall jt) ajaloost ning arengutest. Kokkuvõtvalt võib öelda, et spordile läheneti väga erinevatest vaatenurkadest – majandus, sotsioloogiline ja psühholoogiline pool, (soolised) stereotüübid, mõju ühiskonnale jne.
Sümpoosioni suurimat välistähelepanu pälvis kindlasti Tartu ülikooli arstiharidusega Sergei Iljukov. Aastaid Lahtis spordiarstina tegutsev mees oli muuhulgas kuni Ukraina sõja alguseni Venemaa antidopingu agentuuri RUSADA nõuandekogu sõltumatu (välismaine) liige. Sõja algusega otsustas ta sealsele tegevuse joone alla tõmmata ning keskenduda rohkem teadus- ja uurimistööle. Ta küll rõhutas, et on rohkem arst kui ajaloolane, kuid sellegi poolest pakkus tema ettekanne 1970.-80. aastatel NSV Liidus tehtud uuringutest vereülekande mõjust sportlaste sooritusvõimele, elavat huvi. Meie jaoks on huvitav ära mainida, et enim publikatsioone sel teemal avaldas toona Eestist pärit, kuid Riias elanud ja töötanud sporditeadlane Ivar Aulik (1933-1986).
Suuskade ja suusatootmise arengu aspekte Skandinaavias analüüsinud rootslane Isak Lidström hämmastas siinkirjutajat suurepäraste teadmistega Eesti ajaloost ning oma uurimustega siinsete rannarootslaste spordiloost. Omal ajal oli tal olnud palju kontakte ka Aarand Roosi, Edvin Vesterby jt.
Leedulanna Renata Rachmanovaite andis ülevaate arusaamadest ja suhtumisest naiste sporti maailmasõdade vahelisel perioodil Leedu spordiajakirjanduses. On huvitav, et naiste korvpall sai sealmail kiiremini jalad alla kui meeste oma ning oli seejuures edukas. Näiteks põhjustas Leedu naiskorvpallurite 1938. aasta EM-võistluste hõbemedal ajakirjanduses suurt elevust. Soome naiste spordist, jalgpalli näitel, pidas ettekande Vesa Vares. Ahistamisest spordis kõnelenud sümpoosioni peakorraldajad tõdesid samuti, et naiste sporti puudutab see endiselt rohkem. Liisa Lauroneni ülesastumisest selgus, et 1930. aastatel Soomes nö ballisaalist spordisaali rühkinud tantsuspordi esimesed rahvusvahelised võistlused peeti just koos eestlastega. Üllatavalt tänase Eestiga sarnane oli olukord Soome tantsuspordi juhtimises 1970. aastatel. Sealmailgi oli siis kaks keskorganisatsiooni, kelle omavahelised suhted olid keerulised.
Eestipoolne ettekanne sattus sümboolsele päevale – 8. detsembrile, mil tähistasime Eesti Olümpiakomitee 100. sünnipäeva. Daimar Lell võttis vaatluse alla EOK asutamise protsessi aastatel 1919-1923, samuti tutvustas ta põgusalt eestlaste Antwerpeni olümpiamängudele jõudmise tagamaid 1920. aastal. Täiendavalt uuriti veel, kuidas Eestis sajanditagust olümpiale minekut rahastati, samuti seda, kas EOK asutamise ja 1980. aastate lõpu taasasutamise juures võib täheldada ühiseid jooni.
Daimar Lell meenutas oma ülesastumise sissejuhatuses ka 2001. aastal Otepääl korraldatud I Põhja- ja Baltimaade spordiajaloo seminari ning avaldas lootust, et ehk seekord õnnestub ettevõtmine traditsiooniks muuta. Sellele andis Heikki Roiko-Jokela ka optimistliku vastuse. Sümpoosioni kokkuvõttes ütles ta, et järgmine sellelaadne kokkusaamine ongi plaanis korraldada, sealsamas Jyväskyläs 2024. aasta novembris või detsembris. Kui asjad kulgevad plaanipäraselt võivad seekordse kokkusaamise ettekanded või valik neist järgmisel aastal ka kaante vahele jõuda.
Vastused puuduvad