50 AASTAT MUUSEUMITÖÖD

Tartus, Lydia hotelli sündmuskeskuses toimunud üritusele oli kogunenud üle 80 osaleja ning sellel räägiti sportlikest tähtpäevadest, spordiajaloo talletamisest ning säravatest isiksustest spordiloos. Ürituse peaesinejaks oli Aime Pärnakivi, kellel 1. oktoobril täitus 50 aastat Eesti muuseumimaastikul tegutsemisest. Seminari teine pool oli pühendatud 1950.-60. aastate Tartu legendaarsele jooksukoolkonnale (Elmot Heido, Hubert Pärnakivi, Lembit Virkus, Rein Leinus jt). Nende tegemisi on Aime Pärnakivi talletanud juba rohkem kui 60 aastat. Tema eestvedamisel on ilmunud raamatud „Kergejõustikule pühendatud elu: treener Elmot Heido ja õpilased“ (2002) ja „Legendaarne Hubert Pärnakivi“ (2007), algatatud kergejõustikule pühendatud ürituste sarju jne.

Seminari avas Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen, kes meenutas oma kokkupuuteid Aime ja Hubert Pärnakiviga, kellel nii tudengina, sportlasena kui hiljem loomaarstina oli toonase Eesti Põllumajanduse Akadeemiaga (tänane maaülikool) väga tihe side.

Aime Pärnakivi ei keskendunud oma ettekandes enda 50-aastase muuseumitöö kronoloogilisele üles lugemisele (päeva jooksul kõneldi loomulikult sellestki), vaid ta oli ette kandmiseks valinud ühe eriti südamelähedase loo, millel tegelikult vanust juba ligi 115 aastat. Selleks looks oli Argentina karika – maailma laskespordi ühe kaalukama auhinna – lugu. Eesti laskurid (vabapüssi meeskond) on selle, rohkem kui sajandivanuse trofee võitnud 2 korral – 1937. aasta maailmameistrivõistlustel Helsingis ja 1939. aastal Luzernis. Neil aastatel kuulusid eestlased maailma laskespordi absoluutsesse tippu, nende võite oodati kodumaal ja laskesportlasi tunti ning austati. Aime on põhjalikult uurinud nii karika võitjaid kui ka selle hilisemat saatust – II maailmasõja üle elamist Eesti Rahva Muuseumi hoidlas, Pilistvere kirikus ja Kiek in de Köki suurtükitornis, varjus olemist Toompea keldris ning uuesti MM-ile auhinnana rändama jõudmist. Argentina karikal on Eestiga lausa eriline side tekkinud – siiamaile on ta jõudnud veel kolmel korral. 1989. ja 2006. aastal spordimuuseumisse näitusele ning 1990. aastal niisama koos NSV Liidu laskurkoondisega Elvasse treeninglaagrisse.

Seminari teises pooles võeti jutuks jooksuteema. Avaettekandes keskendus Andrus Nilk Hubert Pärnakivi, Lembit Virkuse ja Rein Leinuse sportlikule vaimule ning vaimsusele. Sellele, mis võis teha ning tegigi neist meestest tõelised tipud. Daimar Lell esitas meeleolukaid katkendeid Huberti kirjadest, millest koorus välja 60 aasta tagune sportlase elu-olu ning mõttemaailm. Ants Nurmekivi vaatles Pärnakivi-Virkuse-Leinuse tulemusi teaduslikust vaatevinklist. Rainis Venta aga tegi sütitava ning positiivse etteaste, mis tõestas veenvalt, et „noorsugu pole hukas“ ning jooksmine kui elustiil ning jooksupisik on tänase põlvkonnagi hulgas täiesti olemas.

Ürituse tarbeks olid Aime Pärnakivi ning Daimar Lell kokku pannud ka lühikesed filmiklipid spordimuuseumist ning Aimest (40 aastat tagasi) ja Hubert Pärnakivi mõtetest, samuti slaidiprogrammi Elmot Heidost ja tema õpilastest.

Seminari poolajal astusid paljud ette, et Aime Pärnakivile tunnustust ning häid sõnu jagada. Muuhulgas pälvis ta kultuuriministri ja Tartu linna tänukirja ning Eesti Laskurliidu II klassi teenetemedali. Kuna Eesti muuseumitöötajatele jagatavate auhindade-preemiate seas puudub elutöö auhind, olid mitmed Aime endised kolleegid – riikliku spordimuuseumi kunagised juhid Olaf Langsepp, Enn Mainla, Mati Tolmoff ja Daimar Lell ning Kaie Voolaid ja Helve Parmas – moodustanud alternatiivse auhinnakomitee, milline tunnustas Aimet „Elutöö hõberoti“ teenetemärgiga.

Seminari „Sport minus ja minu ümber“ korraldajateks olid koostöös spordiajaloo seltsiga Aime Pärnakivi ja Daimar Lell (oli ka seminari päevajuht), toetajateks Tartu linn, Eesti Kultuurkapital ning paljud Aime sõbrad ja kaasteelised.