SPORDIAJALOO KONGRESS LISSABONIS

Üritust korraldasid ühiselt kaks rahvusvahelist spordiajaloo ühingut koostöös Lissaboni Nova ülikooli kaasaegse ajaloo instituudiga. Peamine korraldaja oli Euroopa Spordiajaloo Komitee ehk CESH, kes oli lahkesti nõus ka Rahvusvahelise Kehakultuuri- ja Spordiajaloo Ühingu ehk ISHPESi kampa võtma. ISHPESi ametist lahkunud presidendi Annette Hofmanni sõnul oli see hea lahendus, kuna aega arvestades ei oleks ilmselt üksinda välja veetud.

Hübriidvormis toimunud kongressil sai osaleda nii veebirakenduse Zoom abil kui ka kohapeal. Taolisel tasemel füüsiline kokkusaamine oligi pärast koroonapandeemia puhkemist peaaegu et esimene. Kogu osalejate arvu oli siiski raske hoomata. 139 ettekande järgi võib arvata, et see arv jäi 140 kanti, neist Lissabonis kohal oli kolmandik. Kaugosalusega piirdusid mitteeurooplased, aga ka näiteks soomlased olid jäänud kodumaale.

Johannes, Vikerraadio spordiajakirjanikuna, oli kaasa võtnud oma igapäevased tööriistad ning kolme päeva jooksul talletas ta hulgaliselt arvamusi, mis kõlasid eetris 19. septembri „Spordipühapäevas“. Järgnevalt kokkuvõte Johannese poolt saates räägitust.

  CESH ja ISHPES on pealtnäha küllaltki sarnased organisatsioonid ning ka vanust on neil enam-vähem ühepalju – umbes 25-30 aastat.

  Kongressil viibisid mitmed tunnustatud spordiajaloolased, oma valdkonna tipptegijad. Üks värvikam neist oli sakslasest professor Arnd Krüger. 77-aastane Krüger oli ise omal ajal kõrgel tasemel sportlane. Ta esindas Lääne-Saksamaad 1968. aasta Mexico olümpiamängudel, kus jõudis 1500 meetri jooksus poolfinaali. Krüger on ka üks CESHi asutajaliikmeid ning selle organisatsiooni esimene president. Seejuures pidas CESH ISHPESiga ühist kongressi üldse esmakordselt. Miks? Nii mõnedki on maininud, et need kaks organisatsiooni on algusest peale veidi rivaalitsenud. Krüger seda arvamust ei jaganud, tema arvates läheb tarvis mõlemat.
  „Mina tegelikult rivaliteeti ei näe, sest paljud inimesed kuuluvad mõlemasse organisatsiooni. Küsimus on tegelikult selles, kas aastas peaks olema üks või kaks rahvusvahelist kohtumist või peaks olema vaid üks kahe aasta tagant. Kui oled juba tunnustatud uurija, keda üritustele kõnelema kutsutakse, siis võiks ju organisatsioon kohtuda korra kahe aasta tagant. Aga noore uurija jaoks, kes oma tööd presenteerima peab, ei pruugi isegi kahest kohtumisest aastas piisata. Seega on oluline, kellele tegevuse teravik suunata,“ rääkis professor Krüger. „Kui liikmed on kogenud uurijad, piisaks ühest, noorte teadlaste puhul on aga kaks organisatsiooni hea. Ja põhimõtteliselt on see nii Põhja-Ameerikas, Austraalias, Aasias, kontinentide põhiselt on neid mitmeid. Miks ei peaks siis selliselt olema Euroopas? Euroopas on spordi mõttes olemas ühine identiteet. On tähtis sellest ühisest pärandist aru saada ja seda analüüsida,“ mõtiskles Krüger.

  CESHi presidendi ametit asus värskelt täitma laia rahvusvahelise haardega ajaloodoktor Daphne Bolz, kes on spordiajaloo alal töötanud nii Prantsusmaal, Saksamaal kui Suurbritannias. Bolzi sõnul on CESH viimase kümnendi jooksul kasvanud. Praegu on liikmeid umbes 120, kellest suurem osa on pärit Euroopast. Ka Bolz usub, et kaks organisatsiooni mahuvad Euroopasse kenasti ära. „On tähtis Euroopa ühisest spordipärandist aru saada ja seda analüüsida," tõdes doktor Bolz, „ning CESH just seda teebki: toob nende teemadega töötavad ajaloolased kokku. Samas on uurijate teadmised ja riigisisesed traditsioonid erinevad. Sama teeb ISHPES, mis on aga oluliselt globaalsem. Viimastel aastatel on nad eriti Aasia-suunal kasvanud. Mõlemad organisatsioonid toovad kasu, annavad võimaluse erinevate vaatenurkade avamiseks. Euroopa spordiajaloolasena on huvitav teada, mida Aasias, USAs või Austraalias tehakse. Spordiajalugu on laiem, kui see, mida me Euroopas teeme. Võrdlus on alati huvitav," tõdes Bolz.

  ISHPESi presidendina astus Lissabonis ametisse professor Pierre-Olaf Schut, kes töötab igapäevaselt Pariisis. Schuti sõnul läheb ISHPESil praegu hästi. „Meil on konverents, anname välja auhindu, teeme koostööd maineka ajakirjaga The International Journal of the History of Sports, korraldame suvekooli. Tegevust on palju,“ sõnas Schut. „Põhilisi väljakutseid on minu jaoks kaks. Esiteks tuleb taastada see aktiivsus, mis meil oli enne koroonapandeemiat. Teine väljakutse on seotud organisatsiooni juhtimisega.“

  Loomulikult presenteeriti kongressil hulgaliselt erinevat laadi uurimusi. Peateema ehk sport ja poliitika määras siiski palju. Seejuures tuleb rõhutada, et Eesti vastu näidati üles suurt huvi. Tutvusime näiteks veidi põhjalikumalt prantslastega, kes koostavad praegu andmebaasi NSV Liidu esindajatest rahvusvahelistes spordiorganisatsioonides. Neile pakkusid palju huvi nii minu kui teise kohal viibinud eestlase Daimar Lelle teadmised.

  Daimar Lell on ISHPESi üritustel nüüdseks osalenud 11 korda. „Algusaegadel kutsus põnevus, et näha maailma, neid inimesi ja tegeleda endale südamelähedase alaga. Siin käies on tekkinud tore perekond, õlg-õla tunne. Kohtad vanu tuttavaid ja sõpru, aga leiad alati ka mõne uue ja põneva persooni. Nendest kohtumistest ja kontaktidest on välja kasvanud toredaid ja kasulikke asju, minevikus näiteks mõni näituse- või ürituse korraldamise idee,“ rääkis Lell. „Ka mõte korraldada ISHPESi seminar 2008. aastal Eestis. Ma arvan, et see meil õnnestus, sellest räägitakse siiamaani ja tuletatakse meelde. Inimestel on alati vaja kuskile seltskonda kuuluda ja see on kindlasti üks selline koht, kuhu on tore kuuluda,“ lisas ta.
  „Seekordse kohtumise teema on sport ja poliitika ning tundub, et teemasse on hästi mindud. Kui hakatakse spordist ja poliitikast rääkima, siis loomulikult on vanad head teemad: fašismiperiood erinevates riikides ja teisest küljest nõukogude sport. Nõukogude sport ja selle uurimine on seekord tõesti kuidagi eriliselt fookuses ja me tunneme end nagu erikülalised. Nõukogude sporti ja (spordi)süsteemi uurivad inimesed nö väljastpoolt asurkonda, on nad siis Prantsusmaal, Šveitsis, Saksamaal või hoopis ookeani taga. Oleme sattunud põnevasse seltskonda,“ kinnitas Lell.

  Hea seltskond oli see tõepoolest. Ja tõeline pärl selles seltskonnas oli ajalooprofessor Barbara Keys, võimalik, et üks tunnustatumaid spordiajaloolasi maailmas üldse. Viimastel aastatel on Keys pühendunud rohkem inimõiguste ajaloole, aga spordiga on ta tegelenud pikalt ja andnud välja mitmeid olulisi raamatuid. Keys elas pool aastat Moskvas ning kirjutas ka nõukogude spordisüsteemist. Lõppenud kongressil pidas ta väga hea ettekande inimõiguste küsimusest olümpiamängude ajaloo kontekstis. Sain professor Keysiga vestelda ning küsisin temalt, miks siis lummab nõukogude spordisüsteem niivõrd paljusid lääne uurijaid?
  „Ma arvan, et siin on veidi tegemist külma sõja nostalgiaga. Külmas sõjas oli vaenlane väga selge: Nõukogude Liit oli kuri, pahalane, kes võinuks hävitada lääneliku eluviisi,“ selgitas professor Keys. „Seega, erakordne vastasseis, kus piirid on nii selgelt joonistunud. Tead, kelle vastu ja kuidas pead võitlema. Võrrelge seda tänaste vaenlastega: viirus või kliimamuutused. Väljakutsed on tohutud ja vastased pole teised inimesed, mõni riik või valitsus. Lisaks paelub nõukogude sport seeläbi, et nad olid nii edukad. Läänele võrdne vastane. Oli pingeline võistlus, kes võidab rohkem medaleid. Selles mõttes olid kõik olümpiamängud justkui karikafinaalid. Kes sel korral võidab? Kui NSV Liit võitis, siis kas tänu sellele, et nende eluviis oli parem? Olümpiatulemustel oli nii palju poliitilist kaalu. Samal ajal vaatasime huviga nõukogude spordisüsteemi inimesi. Läänes mõtlesime, et nemad ei ole tingimata kurja süsteemi liikmed, vaid lihtsalt inimesed,“ selgitas Keys. „See oli kummaline. Meil on vaenlane, keda tahame võita, aga samal ajal ehitame silda, sest näeme spordikangelasi kui tunnetega inimesi nagu meiegi. On olemas suurepäraseid külma sõja lugusid, kuidas nõukogude kettaheitja armub USA jooksjasse ja nad abielluvad. Seega heaks ja pahaks jagunemine, aga ka erinevuste ületamine sportlaste kaudu. See meid võlus ja võlub ka praegu.“

  Aga millised teemad veel uurijaid paeluvad? Ning just noori uurijaid?
  ISHPESi president Schut ütles, et nende suvekoolis oli tänavu 14 osalejat ning teemad varieerusid. Palju oleneb muidugi ülikoolidest ja juhendajatest, aga üks ikka esile tõusev teema on sugudega seotud küsimused. CESHi juhi Daphne Bolzi sõnul on sport ja poliitika hoolimata levinud loosungitest paratamatult omavahel seotud. „Ajalooliselt on enimuuritud teemad kehaline kasvatus ja jalgpall. Jalgpall on ka praegu väga populaarne. Aga palju tehakse uurimusi ka spordiorganisatsioonidest. Näiteks paeluvad rahvusvahelised spordiorganisatsioonid uurijaid,“ ütles Bolz. „Aja möödudes muutub olevik minevikuks. Olen näinud uusi uurimusi 1970.-1980. aastate olümpiamängude kohta, Moskva olümpiamängude või külma sõja kohta. Mõnes mõttes on spordiajalugu hästi uuritud, sest mitmekesisus on olemas. Kuid teha on palju ja valdkond on uuteks ideedeks ning projektideks avatud.“

  Ei pääsenud seegi kord mööda akadeemilise spordiajaloo seisust või nö tervisest. Arnd Krüger ütles Saksamaa spordiajaloolaste võimalusi kommenteerides, et samahästi võiks inimene olla taksojuht. Prantsusmaal on aga seis parem, sest kehalise kasvatuse õpetajaks saamiseks tuleb läbida spordiajaloo eksam. See annab paljudes ülikoolides spordiajaloolastele tööd. Õppejõude on 30-40 ringis. Olukord olevat päris hea ka Hispaanias ja Itaalias. Suurbritannias ei tööta spordiajaloolased mitte spordi ja kehalise kasvatusega seotud teaduskondades, vaid kuuluvad pigem sotsiaalteadusega tegelevatesse osakondadesse. Millised on või olid Arnd Krügeri arvates Euroopas spordiajaloo kuldsed ajad? „Ma arvan, et kuldsed ajad on riigiti väga erinevad. Saksamaal on spordiajalool 200-aastane traditsioon. Praegu ollakse madalseisus. Natsismi perioodil pidi igal kehalise kasvatuse osakonnal olema oma doktorant. Kuna nad olid kõik kehalise kasvatuse õpetajad, ja paljud paralleelselt ka ajalooõpetajad, siis tehtigi oma doktoritöö spordiajaloolisel teemal,“ kommenteeris Krüger. „Teise maailmasõja järgsel perioodil neist paljud jätkasid. See tõmbas kaasa ka teisi huvilisi. 1960. aastate lõpus ja 1970. aastatel oli Lääne-Saksamaal 12-13 kehalise kasvatuse ajaloo professuuri. Nüüd on põhimõtteliselt poolteist. Teisalt, Hispaanias, Prantsusmaal ja Itaalias on spordiajalugu õitsemas.“

  Et teemale väärikas ja intrigeeriv punkt panna, küsisin Arnd Krügerilt mõneti valusa küsimuse. Kas teised teadlased võtavad spordiajaloolasi kui teadlasi tõsiselt? „Seda küsimust on küsitud pool sajandit,“ tõdes Krüger. „Üha enam nö traditsioonilisi ajaloolasi tegelevad spordiga seotud teemadega. Kehalise kasvatuse osakondades on ju sada aastat rõhutatud, et sport on tähtis ja seda tuleks põhjalikult analüüsida. Nüüd püüavad ajaloolased seda teha. Ja nende metoodika ning ettevalmistus kipuvad olema paremad. Seega, jällegi on toimunud nihe pigem briti mudeli poole, milles sport on kuulunud pigem sotsiaal- ja majandusteaduse alla. Selline vaatepunkt levib üha enam ka teistes riikides. Mis on erinevate teadmiste levimise mõttes valdkonnale hea,“ lõpetas Krüger.

- - - - -

Täienduseks Johannese kokkuvõttele võib öelda, et kongressi mitmetes ettekannetes keskenduti spordiajaloo enda uurimise erinevatele tahkudele, samuti tutvustati erinevatele veebiplatvormidele loodavaid andmebaase, mis võimaldavad väga mitmekülgseid analüüse ja uuringuid teha. Näiteks andsid Patrick Clastres, Florence Carpentier ja Helena Klima ülevaate Lausanne'i ülikooli teadusprojektist „Rahvusvahelise olümpiakomitee liikmed 1894-1972. Riikideülese eliidi prosopograafia“, mille tulemusena peaks 2023. aasta jooksul avanema põhjalik biograafiline andmebaas.

Väga põnev tundus olevat ka (juba eespool mainitud prantslaste) Nantes’i ülikooli õppejõu Sylvain Dufraisse’ koordineeritud projekti Sportnaouka raames valmiv andmebaas, mis koondab enesesse põhjalikke eluloolisi ülevaateid NSV Liidu sporditegelastest, kes tegutsesid rahvusvahelistes spordiorganisatsioonides. Kogutud andmete põhjal loodetakse analüüsida nõukogude spordijuhtide rahvusvahelistumise protsessi, inimesi, kes rahvusvahelises spordiliikumises tiirlesid ning kas ja kuidas nad mõjutasid tehtud otsuseid. Uurimisrühma liikmed olid selleks teinud põhjalikku tööd Venemaa arhiivides, aga käinud olid nad muuhulgas ka Tallinnas siinleiduvaga tutvumas. Ometigi oli eestlastel pärast ettekannet tekkinud vestlusringis võimalus prantslastele nii mõnigi uus infokild koheselt poetada. Prantslaste delegatsiooni kuulunud Boris Vinogradovi (samuti Nantes’i ülikoolist) üheks uurimisteemaks on Prantsuse ja NSV Liidu autotööstuste kokkupuutepunktid, sealhulgas sportautode ja vormelite konstrueerimine ning tootmine Eestis. Selleski vallas said prantslased siitpoolt nii mõnelegi küsimusele vastuse.

Rohkelt ettekandeid vaatles spordi ja diplomaatia vahekordi – sport diplomaatia osana või tööriistana, sporti riikidevaheliste vastuolude leevendajana, sportlikku läbikäimist vaatamata üldisele diplomaatilisele jahedusele jne. Selle teemavaldkonnaga haakus ka Johannese ettekanne Eesti NSV rahvusvahelistest spordisuhetest 1950.-60. aastatel ning märkidest vähem suletud ühiskonnast kui võiks eeldada. Et Johannes oli ainus enda sessioonis kohalolnud ettekandja ning et veebiettekanded veidi tõrkusid, siis jäi hulgaliselt aega mõnusaks vestlusringiks Eesti, NSV Liidu, aga ka Ida-Saksa spordi teemadel eestlaste, prantslaste ja Arnd Krügeri osalusel.

Daimar vaatles oma ettekandes 1950.-60. aastate nõukogude elu-olu ja treeningprotsessi peegeldust sportlase isiklikus kirjavahetuses. Vaatlusalusteks olid Hubert ja Aime Pärnakivi teineteisele saadetud kirjad aastatest 1952-1961. Kuigi Daimarit kimbutas mõningane ajahäda (sessioonis oli viis ettekannet tavapärase nelja või isegi kolme asemel), jagus täiendavaid küsimusi tallegi.

Kongressi üldine töökorraldus oli üheaegselt lihtne ja keeruline. Koroonaajastust tingituna ei toimunud ava- ega lõpuüritusi, samuti ekskursioone ja väljasõite. Teisest küljest tuli hakkama saada Zoomi e-keskkonna „taltsutamisega“ ning programmi koostamisel tuli arvestada suurte ajavahedega. Õhtusele ajale ei saanud paigutada näiteks Sapporost ega varahommikusse Illinoisist tehtavat ettekannet. Ruumides tuli kanda maske ning enamik esinejaid tegid seda ka ettekande ajal. Üldiselt saadi hakkama nii ühe kui teisega ning üldine õhkkond oli mõistev. Kohalolijate olekust oli tunda rõõmu, et üle pika aja saadi jälle silmast silma vestelda või kasvõi koos pilti teha.

Kongressi raames toimunud ISHPESi peaassambleel anti traditsiooniliselt ülevaade ühingu tegevusest, liikmeskonnast ning rahalistest vahenditest. Oli ka juhtkonna valimise aasta. Nagu juba öeldud, pani 2009. aastast presidendi rollis olnud Annette Hofmann selle ameti maha. Kohvipausi vestluses ütles ta, et teeb seda üldiselt rahuliku südamega, kuigi väike kurbusenoot käib ikka asjaga kaasas. Annette sõnul on ta haaratud ka ülemaailmse sporditeaduste katusorganisatsiooni ICSSPE (International Council of Sport Science and Physical Education) tegevusse (käesoleva aasta mais valiti ta selle asepresidendiks) ja kahel rindel tõsiselt tegutsemiseks jääb aega ning jõudu napiks. Vahetus ka ISHPESi peasekretär. Sandra Heckilt (kes samuti ICSSPE juhatusse kuulub) võtab ameti üle prantslanna Sandie Beaudouin, kes töötab igapäevaselt koos Pierre-Olaf Schutiga Pariisis. Ülejäänud ameteid polnud ISHPESi nõukogu veel lõplikult kokku leppinud ning need tehakse teatavaks hiljem. ISHPESi liikmeskond oli taaskord langenud alla 100. Sedasi oli see ka 2017. aastal kui kongress toimus poliitiliselt ebastabiilses Egiptuses. Vahepealsetel aastatel kõikus liikmete arv 140 ümber. Arvatavasti läheb seekordne peaassamblee ajalukku kohal olnud inimeste arvu poolest. Kokku oli neid kuus – lahkuv president, lahkuv peasekretär, ametisse astuv president, kaks eestlast ning austerlane Rudolf Müllner.

Järgmisel aastal peavad CESH ja ISHPES oma kokkusaamisi tavapäraselt jälle eraldi. ISHPESi liikmed kogunevad (praeguste plaanide kohaselt) 29. juunist 2. juulini konverentsile Oslosse ning CESHi liikmed 21.-23. septembrini kongressile Bukaresti.