Ta leidis väga varakult, kõigest kümnesena, oma kutsumuse, mis saatis teda terve pika ja väärika elu. Juba varateismelisena pidas ta kergejõustiku edetabeleid – see on midagi harukordset. Väga noorelt algasid ka kirjanduslikud katsetused, algul Koigu koolis ja hiljem Otepää Gümnaasiumis. Koolist ellu astudes oli noores Erlendis peidus kehalise ja vaimse tubliduse hea kooslus. Paelus sport, see viis ta õpinguile Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonda, aga tõmbas ka kauni emakeele kirjasõnaks vormimine. Tudengiaastail leidis Erlend end staadioniovaalilt – lemmikalaks kujunes kümnevõistlus.
Küllap polnud juhus, et sõnaseadmise lembus ja oskus viisid ta ülikooli järgselt toimetajatööle Eesti Riiklikku Kirjastusse. Elutööks kujunesid verstapostide 1959 ja 1992 vahelised 33 aastat Kehakultuuri toimetuses. Tema otsesel osalusel peatoimetaja asetäitjana ilmus suure spordikultuuriloolise väärtusega ajakiri. Samas ajavahemikus, 1959–1990 ehk rekordilised 31 aastat, oli ta Eesti Kergejõustikuföderatsiooni juhatuse sekretär. Teda tõmbas kergejõustiku nimede-numbrite sõnatu keel, mis asjatundjale pakub vahel tekstist suurematki elamust. Sport on tulemusele orienteeritud tegevus ja selle vahendamisel ei tohi nimede ja numbrite osas eksida. Erlend oli selles suhtes äärmiselt nõudlik nii enda kui ka kolleegide vastu. Aga tal jagus ka sõnaseadmise oskust ja niimoodi sündis tuhandeid tekste peaaegu kõigis Eesti väljaannetes. Ta algatas oma teostega uue žanri meie spordikirjanduses, vahest isegi terves kirjanduses. Nägid ilmavalgust esimesed sportlasportreede raamatud. Oma silmaga kohapeal näinuna oskas ta suurepärases kirjanduslikus tekstis talletada olümpiamängude sündmusi – tema osalusel kirjapandud olümpiaraamatud on Eesti spordikirjanduse kullafond. Erlendi hiiglasliku töö, nii autori, koostaja kui toimetajana, tulemusena kaante vahele jõudnud telliskivipaksune „Eesti Spordi Biograafiline Leksikon“ on omalaadne kogu Euroopa mastaabis.
Kui uutmise ja vabanemise tuultes sündis 1989. aastal Eesti Spordiajaloo Selts oli Erlend meie ühenduse üks asutajaliikmeist, hiljem juhatuse liige. 2004. aastal pälvis ta auliikme nimetuse. Juba varem, 1990. aastal, oli ta valitud Eesti Kergejõustikuliidu auliikmeks. Kergejõustik – see spordialade kuningas, oli ka Erlendi jaoks „kuningaks“. Ta pühendus selle „kuninga“ teenimisele jäägitult. Juba eakana, kaheksakümnesena, pani ta ainuisikuliselt kokku Eesti kergejõustiku 100. aastapäeva puhul tõelise piibli – „Eesti kergejõustik 100“. Kuni elu viimaste nädalateni oli ta kergejõustiku statistikaga hõivatud, leides uusi vaatenurki ala jäädvustamiseks.
Erlendi elutööd oli märgatud. 2010. aastal pälvis ta Valgetähe V klassi teenetemärgi ja riikliku spordi elutöö preemia ning 2019. aastal elutöö auhinna Euroopa Kergejõustikuliidult.“
Seltsikaaslane Tiit Karuks: „Meenub 19. detsember anno 2019. Vanas raadiomajas oli algamas Eesti Spordiajakirjanike Seltsi aastakoosolek. Astusin pressitoa eesruumi ja nägin ürituse algust ootamas ka 10. aprillil 90-aastaseks saanud supervanameistrit Erlendit. Tervitasime. Erlend kinkis mulle oma värskeima üllitise, Eesti kergejõustiku 110. sünnipäeva taustal ilmunud kogumiku „Kergejõustik arvudes. Tähtsündmusi ja -saavutusi. Improvisatsioone“. Selles kogumikus on süvaanalüüs meie trumpaladest odaviskest, kümnevõistlusest ja kettaheitest, sealt leiame ka Eesti kõigi aegade edetabeli. Vähe sellest, sel samal 2019. aastal, enda suure juubeli künnisel, ilmus Erlendi mälestusteraamat „Kiigates tagasivaatepeeglisse. Lahtisi lehti elulooraamatust“. Mulle kingitud eksemplari kirjutas ta pühenduse: „Heale kolleegile toimetamata lehekülgi väsinud toimetajalt.“ Jah, mulle tundus siis ja tundub ka praegu, et sõnapaar väsinud toimetaja oli Erlendi puhul pelgalt kujund. 90-aastase meistri viimaseid töid lehitsedes ja temaga vesteldes võis tema töövõimet ja mõtteselgust vaid imetleda ja kadestada.
Kiigakem Erlendi mälestusteraamatu pealkirja parafraseerides veelkord tagasivaatepeeglisse. Pikk rivi tema koostatud, kirjutatud, toimetatud olümpiaraamatuid, raamatuteks vormunud isikulugusid, spordiaastaraamatuid, statistikakogumikke ja veel – Erlend oli kapitaalse Eesti spordibiograafilise leksikoni, aga ka Eesti kergejõustikuajalugu hõlmavate võimsate väljaannete koostajaid ja toimetajaid. Jah, ühe mehe elus sisaldus tegelikult mitme mehe elu.“
Sport ilma vahendamiseta oleks marginaalne tegevus omade vahel kusagil staadionimurul. Erlend oli üks neist, kes oma sõnaga spordi suureks vahendas. Jääme seda mäletama! Erlend elab edasi oma teoste ja kirjatükkide kaudu. Langetame leinas pea kalli seltsiliikme mälestuseks.
Hüvasti, Erlend!
Vastused puuduvad