ILMUS JUUBELIHÕNGULINE SPORDI AASTARAAMAT

Seekordses, 640-leheküljelises, aastaraamatus kajastatakse traditsiooniliselt täiskasvanute, juunioride ja noorte Eesti meistri-, karika- ja maavõistlusi ning sõpruskohtumisi kokku 65 spordialal. Aastaringi rubriigis on kronoloogiliselt ritta seatud spordiaasta tähtsündmused, samuti Eesti Olümpiakomitee, kultuuriministeeriumi ja spordialaliitude tähtsamad ettevõtmised. Saja aasta möödumise puhul esimesest spordi aastatrükisest leiab seekordsest raamatust ka Eesti aasta sportlase valikute esikolmikud alates aastast 1930. Aastaraamatu koostamise põhiraskust kandsid Toivo Kivimets, Aare Oja ja Matis Song.

Spordikoolituse- ja Teabe Sihtasutuse juhatuse liikme Toomas Tõnise sõnul on spordi aastaraamatute väljaandmine kujunenud oluliseks traditsiooniks. „Rõõm on tõdeda, et juba 100 aastat on Eesti spordivaldkonna tulemused, saavutused ja silmapaistvamad sportlased jäädvustatud raamatukaante vahele. Raamat jääb kestma – võtad kätte, uurid, loed ja meenutad,“ sõnas Tõnise.

Aastaraamatu toimetaja Toivo Kivimetsa sõnul möödub aastaraamatu nimetuse alla sobiva esimese trükise ilmumisest küll sada aastat, kuid kui kõik aegade jooksul aastaraamatu sisu ja vormi kandnud väljaanded ritta seada, on tänavune raamat järjekorras 85. „Aastate jooksul on andmete kirjapanemisel olnud palju abikäsi. Aastaraamatu kauaaegsetest kaastöölistest on endiselt rivis Erlend Teemägi, kelle nimi oli toimetajana kirjas juba 1952. aastal ilmunud „Kehakultuurlase käsiraamatus,“ rääkis Kivimets. Spordiajaloo seltsi üks teenekamaid ning tegusamaid liikmeid Erlend Teemägi oli ka üks 27st kaastöölisest-abilisest, kes kultuuriministri tänukirja pälvis. Lisaks talle oli tänatute seas veel hulgaliselt seltsi liikmeid – Valter Lenk, Merike Rõtova, Enn Mainla, Rein Järva jt, kes aastaraamatute traditsiooni on omapoolse panusega läbi aastate elus hoidnud.

Eesti spordi aastaraamatute teerajajaks on Johannes Villemsoni ja Jüri Lossmani koostatud „1. Eesti Spordi Kalender 1917-1918“, mis ilmus 1917. aasta kevadel. Augustis 1917 kirjutas ajaleht „Postimees“ sportliku kalendri ilmumise puhul: See on esimene sarnane raamatukene, kus ülevaadet pakutakse aastase spordi tegevuse ja kordaminekute kohta. Spordiarmastajad võivad siit korraliku ülevaate uisutamise ja kergeatleetika rekordite kohta leida. Iseäraldi on ära tähendatud maailmarekordid ja üksikriiklised rekordid; niisamasuguse eraldi pildi saame ka Eestimaa ja Soome kohta. Ülevaatlikult on juhatust antud ka võistluste korraldamiseks. Korralikult on välja töötatud määrused kergejõustiku jaoks ja valvekomisjoni või kohtunikkude kohustused ühes võistluste seadustega. Lõpus seisab ka punktiarvamise tabel, mis spordimeestele õige tarvilik. Spordiarmastajatele peaks see esimene katse õige palju huvitavat pakkuma.

Tänavuse aastaraamatu koostajad ise on sporditeaberaamatu sajandi kokku võtnud järgmiselt: Kui tulevased olümpiamehed Jüri Lossman ja Johannes Villemson märtsis 1917 Eestimaa Spordiseltsi Kalev kulu ja kirjadega 52-leheküljelise „1. Eesti Spordi Kalender 1917-1918“ üllitasid, ei osanud nad kindlasti arvata, et sellest saab sajandivanune traditsioon. Esimesele, spordisündmuste kõrval ka rohkelt tulemusi, rekordiparandusi, edetabeleid ning kergejõustiku võistlusmääruseid mahutanud trükisele tuli 1925. aastani kaheksa „kalendrit“ lisaks. Ajavahemikus 1927-1940 Eesti Spordi Keskliidu ametliku väljaandena ilmunud 14 „Eesti Kehakultuuri Aastaraamatut“ annavad ülevaatliku pildi Eesti Vabariigi spordiliikumise kujunemisest ja arengust. Lisaks eelpool nimetatud kahele Eesti spordi suurkujule toimetasid sõjaeelseid raamatuid veel Harald Tammer ja Albert Luht.

1940. aastal katkes aastaraamatute väljaandmine tervelt kaheksaks aastaks, kuni 1948 ilmus spordiajakirjanik Aadu Adari poolt toimetatud „Kehakultuurlase käsiraamat“. Ajastule kohaselt pidi trükis nüüd mahutama ka kohustuslikke ideoloogilisi peatükke, kuid põhiosas sisaldas ikkagi 1947. aasta tulemusi, rekordeid ja edetabeleid. Lisaks nimetatule ilmus mitteregulaarselt veel neli eriilmelist kehakultuurlase aasta- või käsiraamatut (1949, 1950, 1952, 1953), koostajateks Georg Tiits ning kahe viimase puhul meie hilisem tunnustatud spordistatistik Juhan Mandre.

1956. aastast algas väikeseformaadilise „Kehakultuurlase aastaraamatu“ uus ajajärk. 1974. aastani ilmus järjepidevalt ja korrapäraselt 19 teatmeteost. Spordiajakirjanikest ja -ametnikest kujunenud autorkonna tegevust suunasid raamatu üldkoostajatena erinevail aastail Valter Lenk, Juhan Mandre, Edgar-Jaan Remmel, Otto Spitz, Anatoli Org, Eugen Below ja Hans Alekõrs.

Siis tuli tõrge. Järjepidevus katkes neljaks aastaks, kuni 1979. aastal ilmus Juhan Maidlo üldkoostamisel tagantjärele ühtede kaante vahel kolme aasta tulemusi mahutanud „Spordi aastaraamat 1975-1977“. Praktilistel kaalutlustel muutus ka raamatu formaat. Hiljem on viis korda (1978-79, 1984-85, 1988-89, 1990-91 ja 1992-93) üheks raamatuks saanud kahe aasta tulemused. 1993. aastal ilmunud aastate 1988 ja 1989 kokkuvõte ilmus esimest korda „Eesti spordi aastaraamatu“ (ESAR) nime all.

Kuni 1988. aastani jäi üldkoostajaks Juhan Maidlo. 1988-1991 oli raamatu juures ametis veelkord Juhan Mandre. 1992. aastast haaras teatepulga taas Maidlo, kelle toimetamisel muutus raamat aasta-aastalt sisukamaks ja ka illustreeritud teoseks ning hakkas 1997. aastast taas ilmuma kõvakaanelisena. Aasta varem asendati tulemuste edastamisel seni normiks olnud eesnime esitäht eesnimega.

Kõrgesse ikka jõudnud Maidlo tegutses 2008. aastani, pärast teda koondas sporditulemuste infovoo kahel aastaks raamatuks Sirje Lund. 2011. aastal võttis ESARi koostamise üle Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutuse meeskond. Raamatu materjali hakati koguma aastaringselt Eesti spordi digitaalsesse andmebaasi (sport24.ee), mille algataja ja eestvedaja on algusest peale olnud Veiko Ulp. Tänavune raamat on sihtasutuse meeskonnalt seitsmes (kõigil kordadel on kaasa löönud Toivo Kivimets, Aare Oja ja Matis Song), kuid endiselt saavad koostajad vajadusel hääd nõu ja tuge vanadelt tegijatelt.

Hindamatut tööd saja aasta jooksul paratamatult tekkinud valgete laikude kustutamisel on teinud Eesti Spordiajaloo Selts oma esimehe Enn Mainla ning liikmete Rein Järva, Erlend Teemägi (aastaraamatutega seotud aastast 1952!) ja nüüdseks juba manalamehe Juhan Maidlo eestvedamisel. Ilmunud on kolm koguteost aastate 1918-1940, 1940-1949 ja 1950-1955 kohta. Tänu nimetatud kolmele raamatule on lõviosa Eesti sporditulemuste ajaloolisest kogumist nüüd kättesaadav huviliste laiale ringile.