EESTI OLÜMPIAPRONKSI VÕRRA RIKKAMAKS!

Jaak Valdre

Järjekordne (kas viimane?) valge laik meie spordiajaloos on saamas värvi.

Spordiajaloo uurimine meeldib mulle sellepärast, et see võib pakkuda ootamatuid leide isegi põhjalikult läbi hekseldatud materjali seast. Hiljuti andis mu sõber, tuntud spordimälumängur Urmas Oljum mulle vihje, et üks Eestist pärit 1912. aasta OMi medalivõitja on spordiajaloolastel kahe silma vahele jäänud.

Jah, see on tõesti nii. Aastaid tagasi tõlkisin ma 1000-leheküljelise 1912. aasta Stockholmi olümpiamängude rootsikeelse raamatu eesti keelde ja vaatasin Rootsi kuninglikus arhiivis läbi säilikud Tsaari-Venemaad esindanud Eesti sportlaste kohta. Nagu oleks kõik tehtud ja kogu informatsioon kätte saadud.

Nüüd, kus me oleme Urmasega teinud Ernst Konrad Otto Brasche kohta uurimistöö, võime täie veendumusega väita, et ta tuleb lisada meie olümpiamedalistide nimekirja. Miks? Usun, et sellele küsimusele saab ammendava vastuse alljärgnevat artiklit (avaldati Delfis ja Eesti Päevalehes 27.12.2019 segaduste tõttu Jaan Martinsoni nime all) lugedes.

Ernst Konrad Otto Brasche sündis 27. (vkj 15.) novembril 1873 Tallinnas Toompea Kaarli koguduse õpetaja Johann Heinrich Brasche (tema isa oli omakorda Paide apteeker, samuti Johann Heinrichi nime kandnud mees) ja tema esimese naise Anna Wilhelmine kolmanda lapsena. 1875. aastal, kaks nädalat pärast neljanda lapse sündi, Anna Wilhelmine suri. Perepea abiellus uuesti 1877. aastal kadunud abikaasa õe Selma Emiliega. Perre sündis veel kolm last.

Kõik Brasche perekonna lapsed said hea hariduse. Ernst lõpetas 1894. aastal Tallinna Keiserliku Nikolai I Gümnaasiumi (Gustaf Adolfi Gümnaasium) ja 1900. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, kuulus üliõpilaskorporatsiooni Estonia ja ülikooli maleklubisse.

Male oli spordialadest Ernsti esimeseks ja ka viimaseks armastuseks. Tema malekarjääri võib jagada kaheks perioodiks: 1897–1901 ja 1921–1925.

Ta oli aastatel 1897–1900 Tartu ja 1901 Tallinna maleturniiri võitja; osales I Balti turniiril 1899. aastal Riias, kus saavutas 12 maletaja konkurentsis 6. koha. Tolleaegse EDO reitingu järgi oli Ernst Brasche: 1899. aastal 255. (2204 punkti, kokku tabelis 758 nime), 1900. aastal 254. (2192, 779) ja 1901. aastal 281. (2181, 803).

1921. aastal tuli ta esimeseks Tallinna malemeistriks. I Eesti malemeistrivõistlustel (26.12.1922–6.01.1923) võitis Ernst Brasche Paul Rinne ja Johannes Türni järel pronksmedali. Ta oli ka turniiri üheks sponsoriks, annetades auhinnaks hõbedast maleratsu. Tema kohta kirjutati: „Dr. E. Braschet võib nimetada teoreetikuks, kes on võrdselt tugev ja põhjalik avangus ja lõppmängus, rünnakus ja kaitses.“ („Male Eestis“. E. Lukk, Eesti Raamat, Tallinn 1965) Tallinna Malesõprade Seltsi kuulunud mees võttis 1925. aastal osa I Tallinn-Helsingi matšist (mängiti 17. laual, võitis Helsingi 9:8), kus ta kolmandal laual mängis viiki Erik Malmbergiga.

Ernst Brasche töökohaks pärast ülikooli sai Käsmu merekool. Käsmus ta 1903. aastal ka abiellus oma korporatsioonikaaslase Friedrich Wilhelm Dsirne ooperilauljannast õe Martha Matildega (1871–1966). Neil sündis kolm tütart: Eva (1904–...), Erika (1908–...) ja Dagmar (1914–1977).

Vene-Jaapani sõjas (1904–1905) teenis Ernst Brasche arstina Venemaa Punase Risti koosseisus Harbinis. Abikaasa Martha Matilde kolis samal ajal Sankt Peterburgi. Sinna suundus pärast sõja lõppu ka pereisa.

Juba Käsmus purjetamisega tegelema hakanud Ernst Brasche jätkas ala harrastamist Peetrilinnas. Ja seda täie pühendumusega. Kui Tsaari-Venemaa otsustas saata 1912. aasta suveolümpiamängudele 10 m jahiklassis Peterburi Keiserliku Jahtklubi aluse Gallia II (ehitatud Prantsusmaal), arvati meeskonda ka Brasche.

Olümpiapurjetamine viidi läbi 20.–22. juulini Nynäshamni vetel, 60 km kaugusel Stockholmist. Peeti kaks sõitu; esikoha eest anti seitse punkti, teise koha eest kolm punkti ja kolmanda koha eest üks punkt. Purjekad seilasid 36,2 meremiili pikkust kolmnurkset ringi mööda. Kõigil kolmel päeval oli ilm päikesepaisteline ja puhus vaikne (3–5 m/s) ost-nord-ost-tuul. Nii ei olnudki kohtunikel rajatähiseid vaja ümber paigutada.

Kuidas kulges meile huvi pakkuv 10 m jahiklassi võistlus? Osales neli jahti: Kitty ja Marga Rootsist, Nina Soomest ning Gallia II Venemaalt. 20. juulil läks kohe stardist ette Kitty. Distantsil suurendas rootslaste jaht edumaad veelgi ning finišisse jõuti 13 minutit enne teisi. Nina ja Gallia II vahel käis äge heitlus teise koha pärast. Väga napilt (13 sekundiga) olid paremad soomlased. I Kitty 3:46.04 – 7 p; II Nina 3:59.07 – 3 p; III Gallia II 3:59.20 – 1 p.

21. juulil oli jällegi oli parem Kitty. Hea sõidu teinud Gallia II jõudis finišisse teisena, Nina kolmandana ning 21 sekundit hiljem Marga neljandana. I Kitty 3:43.51 – 7 p; II Gallia II 3:45.38 – 3 p; III Nina 3:50.09 – 1 p.

22. juulil toimus duellpurjetamine teisele-kolmandale kohale, sest nii Gallia II kui Nina said kahe päeva kokkuvõttes 4 punkti. Kohe stardist läks Nina ette ning oli finišis kaks minutit enne Gallia II. Kõik Gallia II meeskonna liikmed (kapten vürst Esper Beloselsky-Belozersky (1871–1921), roolimees Jossif Shomaker (1859–1931), Karl Lindholm (1860–1917), Filipp Strauch (1862–1924), Nikolai Pušnitski, Aleksandr Rodionov ja Ernst Brasche) said olümpiamängude pronksmedali. Jahi omanikule Aleksandr Võšnegradskile kingiti Rootsi Kuningliku Jahtklubi poolt purjekale kinnitamiseks pronkstahvel.

I maailmasõja ajal (1915–1917) töötas Ernst Brasche ülemkirurgina Petrogradi 23. Aasovi-Doni Kommertspanga haiglas ja pärast sõda arstina Rootsi Kuningriigi Petrogradi esinduses.

Pühendumise eest rindel haavata saanud sõdurite ravimisel annetas tsaaririik dr Ernst Braschele Püha Stanislavi III ja II ning Püha Anna III järgu ordeni.

Kui olukord Petrogradis muutus väljakannatamatuks, naasis perekond Brasche 1918. aastal Tallinnasse. Kuid ka Eestis olid ärevad ajad. Perepea, kes astus Eesti Kaitseliitu, sai teenistusse Tallinna II sõjaväehaiglasse, kus oli ametis nooremordinaatorina Vabadussõja lõpuni. Pärast sõda töötas ta selles haiglas 1925. aastani, hiljem tegutses kuni surmani tunnustatud eraarstina kõrva-, nina- ja kurguhaiguste alal Tallinnas ning suviti Haapsalus. Ta suri 12. novembril 1933 Tallinnas ja on maetud Siselinna kalmistule.

Meie MTÜl Spordiajaloo Klubi Alfred seisab jälle ees tegus aeg, et korrastada olümpiamedalivõitja Ernst Konrad Brasche haud ning organiseerida tema hauakivile vastavasisulise tahvel.

Eelmine
ENN MAINLA 75

Vastused puuduvad

Email again: