Meenutame keeleteadlast, kirjanikku, diplomaati, spordiajaloolast ja-statistikut Aarand Roosi tema 85. sünniaastapäeval
Astri Schönfelder (Rahvusarhiivi Tallinna kogumisosakonna arhivaar) - KEELETEADLASE, KIRJANIKU JA DIPLOMAADI AARAND ROOSI ISIKUFONDIST RAHVUSARHIIVIS
Enn Mainla (Eesti Spordiajaloo Seltsi esimees) - AARANDI JÄLGI SPORDIMUUSEUMI JA SPORDIAJALOO SELTSI TEGEVUSES
Jaak Valdre (spordiajaloolane) - KOHTUMISED AARAND ROOSIGA
Vilver Oras (Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär) - AARAND ROOS JUMALARIIGI SAADIKUNA
Kersti Lepik (giid ja matkajuht) - MEIE SAAR, ENNÄE, ON PÄRISELT OLEMAS JA ULATAB KÄE
Jüri Trei (diplomaat, Eesti Muusikakultuuri Jäädvustamise Fondi juhatuse liige) - AARAND ROOS – MEES NAGU ORKESTER
Aarand Roos oli üks neid väliseestlasi, kelle elu sisuks ja hobiks oli eestlus. Paguluses Rootsis töötas ta nii kooliõpetaja kui ülikooli soome-ugri keelte lektorina. Seejärel konsulina Eesti New Yorgi peakonsulaadis ja pärast Eestisse naasmist pensionipõlveni välisministeeriumis tõlgina. Eestis elas ta oma Naissaare juurtega emale kunagi kuulunud ja nüüd talle tagastatud korterelamus Kalamajas ning lõi aktiivselt kaasa Kalju baptistikoguduse tegevustes.
Sport oli Aarandile hingelähedane läbi kogu elu. Rekordite ja suurvõitudeni ta küll ei jõudnud, on osalenud küll kergejõustikuveteranide MMidel ja EMidel, kuid seda pühendunum oli ta spordi vaatleja ja uurijana. Sporti, Välis-Eesti sporti, jäädvustas ta statistikuna juba 1954. aastast. Aastatel 1970-76 toimetas ta Stockholmi Eesti Päevalehe spordinurka. ESASi liikmete sekka astus ta 1996. aastal. Aastate jooksul pidas ta seltsi üritustel arvukalt ettekandeid ja tutvustas omi uurimusi, millest kaante vahele jõudsid „Eesti kergejõustiku pool sajandit paguluses“ (1998), „Ära sa tule siia meistritiitlit kaitsma! Aleksander Kreegi lugu“ (2004), „Staadionilt statistikasse“ (2009), „Areenilt arhiivi“ (2013) jt.
Raamatuaastale kohaselt on paslik meenutada ka Aarand Roosi muud kirjanikutööd. Teeme seda refereeringuna Raimo Raagi artiklist „Aarand Roosi mälestuseks (28. V 1940 – 9. VIII 2020)“: Uppsala ülikooli lõputööna esitas Roos oma küllap kõige enam tuntust kogunud raamatu „Jumalaga, Kars ja Erzurum” (1975, 3., täiendatud trükk 1992). Töö käsitles Kirde-Türgis asunud eesti asunduse Uus-Estonia ajalugu, eluolu ja keelt ning põhines materjalil, mida autor oli talletanud kohapeal väheste veel alles olevate eesti asunike juures aastail 1967, 1969, 1971, 1973 ja 1974.
Esikromaani „Lehmatapja” (1964) on peetud kriminaalromaani paroodiaks ja esimeseks eesti popromaaniks. Naljameelest on kantud tema koomiks „Calefson Mahorka saarel“ (1968, nr 6). Paroodilise kallakuga on tema järgmine raamat, „Tallermaa: reisikirjeldus tuhandete põldude maalt” (1968). Alapealkiri viitab autori noorusmaale, Rootsi viljaaidaks peetavale Skåne maakonnale. Paroodilistele sugemetele vaatamata on teosel sügavtõsisem sõnum, mis kõlab vägagi tänapäevaselt: inimesed ei tohi loodust rüvetada ega muuta seda oma tallermaaks.
Omamoodi keelemänguline on luulekogu „Oma koli, oma voli” (1969), mille rõhutatult rahvuslik põhiolemus avaldub juba avaluuletuse pealkirjas „Eestlur”. Eestlur on Aarand Roosi loodud uudissõna tähistamaks eestluse eestvõitlejat, kelleks autor ennast õigustatult pidas.
Veel on ta avaldanud luulekogud „Rändamaie” (1982), „Saar, saare, saart: ood Koipsi saarele” (2003; seal oli autori suvekodu) ja „Haikumaania” (2018), samuti novellikogu „Esto-Atlantis” (1974).
Peale ilukirjanduse ja keelealaste tööde avaldas Aarand Roos ka teise koega raamatuid. Tema konsulitööga on seotud kogumik „Konsuli kõned 1982–1991” (1993) ja brošüür „Words for Understanding Ethnic Estonians” (1993), usuga haakuvad „Juutide kuningas Tallinnas” (1978, 2. trükk 1992), jutlustekogu „Usku peab olema” (1993) ning „Issanda loomaaed ja teisi legende” (1999). Maakodu soetamine Koipsi saarele tekitas huvi väikesaarte vastu, mille tulemusena ilmus essee „Väikesaar eesti kirjanduses” (2008).
Vastused puuduvad